Projekti lõpp-tagant järgi muljetamine

Viimane tund koolis oli meil 2. oktoobril. Arvutiõpilased tulid oma CV-sid lõpetama ning meie saime omasepitsetud kutseid tunnistuste-jüleandmise-tseremooniale jagada.
Kui varasematel aastatel on RAFi partnerid khmeeride näol selle ürituse korraldanud siis sel aastal langes see suures osas Dominici ja minu õlgadele.
Juba tunnistuste failide tegemine võttis hea päevakese. Sain küll faili põhja Matyilt, aga tahtis see saada ümber kujundamist ja khmeeri keelde tõlkimist.
Kuna minu arvutis ei olnud seda võimalik teha, lootsime kooli arvutiklassile. Nagu tellitult läks seal elekter ara ja juba kujundatud fail jäi ka salvestamata. Minu silmis oli ainult paanika, khmeeride silmis (Vicchika ja Vichia- kooli õpetajad, kes meile appi tulid) oli ainult rahu- küll jõuab. Vichial oli kooli lähedal oma printimise poeke, kus ta kiirelt valmis tippis meile tunnistused, siis ka need välja printis.
Kogu see detailne kirjeldus on taustaks allkirjastamisele. Nimelt oli Dominicu nõudmisel saanud tunnistusele tekst- õpetasime microsoft windowsi ja office´t. Matyi läks seda teksti nähes näost siniseks ja halliks, sügav rahu kadus temast nelja tuule teed. Elavalt veheldes ja ahelsuitsetades päris ta mult aru, et kas ta on vähe meile selgitanud, et me ei saa õpetada tarkvara mille kasutamiseks meil luba pole, mida aga windows ja Bill Gates kogu oma kupatusega on. Seetõttu ju me ka neile open office´t õpetasime jne jne. Dominic oli aga veendumusel, et kogu Kambodzhas ei tea ja ei kasuta Open Office´t keegi ning õpilaste jaoks kasulikum on jätta see windows sinna tunnistusele.
Asi lõppes muidugi sellega, et mina lippasin (loe väntasin end jalgrattal ja keel vestil) poodi tagasi, lunisin, et Vichia teeks ületunde ja et ta veel samal õhtul need tunnistused OpenOffice vrsioonis valmis saaks, et ma saaksin veel samal päeval allkirjad ja saaksin need järgmisel päeval tagasi lamineerimisele tuua. Nimelt on kliima niiske ja paberi ilu tagamise nimel tahtsime need ära kiletada. Nu vot sellise rabamise tulemusena kõik ka nii laabus ja khmeeride silmis olnud sügav rahu sai end õigustet.
Järgmisel päeval tellisime tseremooniaks küpsetisi, mis oli suht-koomiline, kuna khmeeride saiakesed on kõik teistsuguse maitsega, seisime me leti ees ja maitsesime lõunasöögiks järjest enamus saiakesi ära, lõpuks sai määravaks ikkagi hind, mitte maitse...viimane aga jäigi teistsuguseks.
Veel kauplesime turul puuviljade üle ja rohe-roheliste banaanide ostmine võttis meid nõutuks. Kui need järgmisel hommikul on sama värvi, siis ei söö neid keegi- müüja vandus meile jumala keeli- uskuge, need banaanid on homme hommikuks kollased ja tõepoolest seda nad olid. Kliima teeb ikka oma. Kui Eestis oleks sama juhtunud ehk kuu ajaga, siis Kambodzhas palun väga 10 tunniga.
Laupäeval 4. oktoobril toimus siis tunnistuste üleandmise tseremoonia. Hommikul võtsime tuk-tuki- kauplesime natuke pidulikuks puhuks lilli, mille eest arve saamine võttis oma 15 minutit. Ilmselt olime esimesed, kes midagi taolist selle naismüüja käest tahtsid. Lõpuks saime ärarebitud äärtega paberitükikesele kirjutatud arve- flowers 5 USD. Loodan südamest, et Ungari maksuamet ei kergita oma kulme taevakõrgustesse taolise arveldusdokumendi peale :)
Kogu tunnistuste üleandmise üritus aga oli nii ulmepidulik kui veel olla sai, meid sätitati nö lavale direktori ja khmeeriorganisatsiooni esindaja vahele, õpilaste pilkude alla istuma, peeti kõnesid- ka meie pidasime ning lõpuks said kallid õpilased tunnistused, kingiks veel oma portreepildi ja Lastekaitse Liidu helkurid, et pimedas ikka turvaliselt liigelda. Tundus, et taolise asju nähti seal maal esimest korda.

Peale õpilaste fotonäituse avamist (mis sai üsna leige vastuvõtu, tundub et kunst ei ole veel rahva südametesse jõudnud) toimus huvitav asi- kõik sõid laua tühjaks ja jõid jääkasti jookidest tühjaks 15 minutiga. Hämmastav. Kiire lõpuga üritus. Siis küsisid õpilased meie kontakte ja läinud nad olidki. Meie hinge tekkis vaikne rahuolu, sest sai ju ikkagi tarkust jagatud ja kui khmeerid nüüd seda veel praktiseerivad hoolsalt, siis peaks 30 arvutioskajat ja 10 fotoaparaadi käsitsejat Kambodzha Kuningriigis rohkem olema.

Hingede pyha ehk Pchum Pen

Selle nadala alguses kulmineerusid siin hingedpyha tahistamised templites. Tahtsuselt teine pyha kuningriigis algas juba pool kuud tagasi ning pyhapaeval, esmaspaeval ning teisipaeval votsid koik pagoda-kylastamise - tee jalge alla. Lisaks hommikul 3-5 vahel konnitakse tanaval, visatakse jokke kyynlaid jumalatele ning templiymber visatakse riisipalle esivanematele.
Pyha paikmuutub Pchum Pen'i ajal toeliseks rahvamajaks, yles pannakse lava, kus etendatakse tykke, toidu ja nannikarud taidavad khmeerirahva soove ja ihasid samal ajal kui kogu linn sulgeb áritegevuse.
Meie jaoks oli pyha pyandiga, kuna Dominic otsustas mungaks hakata. Kolmeks paevaks!
Ettevalmistus vottis tal nadalakese ning pyhitsetud sai ta laupaeval. Vaidetavalt on voimalik mungaks hakata koigil meessoost isikutel hoolimata vanusest ja rahvusest. Dominici hirmud olid seotud pigem praktilist laadi kysimustega- kui kiiresti juuksed tagasi kasvavad (nimelt pidi ta pea paljaks ajama- samuti loobuma kulmukarvadest, nagu koik teised mungad siin 2 korda kuus teevad) ning teiseks kuidas tulla toime kohutyhjusega, sest mungad voivad syya ainult hommikust ja lounat, ohtul joovad teed, kohvi voi karastusjooke. Vaimsuse ja hingeharimise teemal vaga juttu Dominicilt ei tule, seega tapselt aru ei saa ka mis motiividel ta mungaks hakkas. Voibolla lihtsalt, et olla koos oma sobraga Munk Leniga Wat Kesaramis.

Mina tahistasin pyha kondimismeditatsiooniga vaikuses Angkor Watis pyhapaeval. Dzungel Angkor Wati ymber oli ikka vaga lahe, sest peale paikseloojangut nii kella 19 paiku hakkab igasugu ponevaid haali kostuma ning tulemardikad vilgutavad end pimeduses nagu majakad ja kui liiga kauaks Angkori torne imetlema jaad, siis pahased sipelgad, kelle kodus jarsku maailmatuma suured takistused on maandunud, ryndavad jalgu nii, et kogu me meditatiivne seltskond kilkas ja plagas.

Esmaspaeval kutsus aga Chanrith (kellele varsti pea kaks kuud olen inglise keelt opetanud) kaasa oma kodukohta. Mina sain soita tema sobra Sambeuni motikal ning kaasa ostsime turult natuke soogikraami kylakostiks. Huvitav oli see, et iga turg rohkem maa ja kyla poole oli jarjest vaiksema valikuga- rikkalikust puuviljaletist Siem Reapi lahedal oli Prey Chrumi lahedal jargi ainult vaiksed rohelised apelsinid ja kaks hadist pomelot. Ning kui ma veel maininud ei ole, siis kilomeetri poste siin ei ole, seega kasin ma kylas, mis oli 1 mootorrattatunnisoidukaugusel :0 ning teede olukorda arvestades arvaks et nt 20-30 euroopa kilomeetrit, mis jargmisl paeval avaldus kehas nii nagu oleks terve eelmise paeva riisipollul riisi istutanud.

Selles kylas aga siis nagin toelist maaelu, kus inimesed elavad ikka agraaryhiskonna moel- aedvilju kasvatades ja lehmi pidades. Tsipa lihtsam neil ikka eestist on, sest maja kytma ei pea ning puuviljad kasvavad oues aastaringi, kuid tervis on neil kehvem ja arstiabi pole kattesaadav.
Arstiabi on "kirjade jargi"tasuta kuid tegelikult kui keegi haigestub, siis tuleb kogu suguvosal rahad kokku panna, et maksta igale inimesele altkaemaksu kellega haiglas kokku puututakse.
Chanrithi peres on 8 last, lisaks ema ja tádi ja vanaema. Kuna isa suri 6 aastat tagasi siis tema kui vanim poeg peab hoolitsema koigi teiste eest. Ainult vaiksemi ode on veel kodus ning erivajadusega vend, kel arukest vahem kui teistel.

Kogu perekond aga pages minu kui valge inimese hirmus karmelt kooki. Paeva lopus kui olin neile vahepealsete pagodakylastustega hingamisruumi jatnud hakkasid nad vaikselt ykshaaval muga tutvust sobitama. Khmeeri keeles loomulikult.
Pagoda kylastamine maakohas aga vordus samaga nagu oleksin ise loomaaiapuuri sattunud.
Inimesed muudkui vaatasid ja puurisid mind oma pilkudega. Moni julgem tuli katsuma ka.
Chanrith muudkui utsitas et mine tee pilti, no kus sa teed kui sa teistest nii erinev oled, tahaks ikka kuhugi nurka ara pugeda. Tema aga selgitas loomulikumast-loomulikuimal moel, et sa oled esimene valge inimene siin kylas ja nende jaoks oled sa nagu jumal. Eksole! Palun vaga :)

Rahvamassid aga templiymber pidasid oma pidu, kohvikud kársatasid liha, myysid karastusjooke ja lastele jaatisit, mida tehakse pudijäást, millele valatakse peale kondenspiima ning siirupeid. Kylavahel mangiti raha peale vorkpalli, nagu siin koike mangitakse raha peale- kaarte, kingaviskamismangu jne.

Lounasoogil selgus, et mind on vordsustatud meestega- inglise keelt konelevad mehed ja mina soime eestoas ning naised piilusid aegajalt koogist, millal maitsvat pahklikastet juurde tuua. Appi- no nii kreisi tunne ikka. Ma ju olen ka naine ja ma ei saanud midagi teha et muuta seda ebavordsust- naine on teenindaja ning vaatab et mees ikka kohu hasti tais saaks. Parast koristab noud ja mees ainult monuleb ning viskab end vorkkiike tukkuma. Kallile kylalisele satiti samuti bambusmatile ase valmis, kuid nihverdasin end ikka valja sellest "kohustuslikust magamisest".
Ahjaa ja porandale kukkuv toit lykatakse porandapragudest alla kanadele, huvitav kas siinseid jalgadel maju voiks ka kutsuda kanajalgadel majadeks, sest kanad ju ometigi seal all elavad.

Labi tolmu ja aukude koduteel, ahmisin endasse riisipolde paikseloojangus, et ikka ara meelest
ei laheks kui sinna pohjamaa kylmusse naasen. Kogu selle jumalate ja esivanematehingede meeleolus sai koduteel puhkepausil tolmus nimetatud Chanrith- god of Smoke'iks, Sambeun God of Road'iks ja mina God of Standinguks :)

Vietnam

Kuna koolis oli eelmisel nädalal 9 klassi lõpueksam, sain viieks päevaks põigata Vietnami avastama- Ho Chi Min-i ehk vana hea nimega Saigoni ja rannikule Mui Ne kuurortisse.
Bussireis Siem Reapist- Ho Chi Minni oligi lubatud 12 tundi, millest enamuse veetsin tukkudes, vahepeal silmi avades avastasin meid olevat praami peal, et Mekongi jõge ületada ning piiri peal tuli kõigil bussist kompsudega välja kolida. Vietnami viisa peab enne passis olema, kui bussi ronida, sest seda piirilt ei saa ning seega oli piiriületus lihtne, sümboolselt tuli pagas saata läbi „koti-läbivaatamise-masina“, mis tegelikult tundus nii iidvana, et vaevalt arvutil isegi pilti ette viskas, aga noh, vähemalt äkki tuvastab kunagi kellelgi miskit ohtlikku.
Ho Chi Min tervitas saabuvat bussi tuledesäras ning inim-mere ja mootorratta jõgedega. Vaatasin suurte silmadega väljas toimuvat- ütleme nii et tundsin end üsna maakana, sest Siem Reap on ikkagi Saigoniga võrreldes väike küla. Ei ole siin 7 miljonit elanikku 7 miljoni mootorrattaga. Vaikselt hakkas ka kahtluseuss tekkima hinge, et kas selles liikluses on ikka võimalik ellu jääda ja tänavat ületada, kuid selle praktiseerimise võimalus lükkus järgmisse päeva, kuna buss peatus täpselt turistide tänava ääres, kust enamus valgenahad endale öömaja otsivad. Alguses kuuldud 15-20 $ hinnad peletasid mind millegi soodsama otsimisele. Väike nurgatagune pere külalistemaja tundus enam-vähem, vähemalt ei olnud mu toas gaasihaisu nagu mujal majas ja ukse sulgemiseks tuli kasutada tabalukku nii et ukse vahele jäi vähemalt 10 cm pragu, lootuses et sellest sisenevad ainult gekod, siirdusin linna avastama. Õhtusöögiks sai Vietnami tunnussöök, mis on nuudlisupp Pho, kas siis kana, sea või loomalihaga ning ohtralt igasugu rohelist rohtu ka. Lisaks leidsin ühe superkoha, kust sai arbuusimahla liitrise klaasiga :) ning tasuta wifit.
Järgmisel päeval rannikule reisimise võimalusi otsides, selgus, et see on imelihtne, iga teine reisibüroo orgunnib sulle pileti. Seega turisti vaevaks jääb ainult rahakott avada.
Järgmiseks suutis üks mootorratta juht turismiatraktsioonide paberiga vehkides mind veenda, et just tema teab Saigonis neid kõikse paremaid kohti, seega ärgu ma muretsegu, kinnitatagu ainult kiiver. Esiteks sain näha kunstimuuseumi, kus mu tähelepanu pälvisid pigem üüratud lillekimbud, kui kollektsioon, sest esimesi oli lihtsalt ohtralt ja viimane oli minu kunstivõhiku jaoks alla keskpärase.
Järgmiseks viidi mind jõe äärde ja öeldi, et nüüd aga tuurile. Nali oli see, et leidsin end sekundi murdosajooksul kauplemas pileti hinna üle, kui isegi ühtegi turisti ega laeva paista polnud. Kaupleja ütles- Leidi ära muretse. Kohe telliti mulle taksopaat ja kupatati peale. Miskipärast tundus suunavalik kummaline, paistmas ainult kaubasadamapanoraam, kraanade ja konteineritega. Mis seal ikka, Aasias tasub olla kannatlik, ootasin, et näis kunas see reisi tippsündmus siis ka tuleb, ja kui aus olla ei tulnudki :) Olin hoopis osavalt turistilõksu veetud!
Järgmiseks sain vaadata Notre Dame kirikut mis oli kinni ning loobusin kiirelt restorani ja poe külastusest. Küll aga oli huvitav Hiina Pagoda, mis oli nii träni kui religiooseid vidinaid täis, et pigem meenutas ladu kui pühakoda.
Ho Chi Minis ei ole turistil väga palju teha sest ühe päevaga suutsin veel ära käia sõjamuuseumis, mis Vietnami sõjast ainult USA tehtud koledusi Napalmi rünnakute tagajärjel vigaseks jäänud inimesi, loodust ning kasutatud sõjamasinaid esitles. Turg ja kogu linn on aga niipalju modernsem ja läänelikum, et peagi hakkasin koduse kambodsha lihtsuse järgi igatsema. Tahaks ikka riisipõlde ja palmipuid ja sinist taevast. Siin näed aga rikkamat elu kivimajade, autode, suurte kaubakeskustega.
Järgmisel päeval Mui Ne poole sõites ladistas vihma, mnjaa - nii palju siis rannapuhkusest Lõuna-Hiina mere ääres. Lonely Planet lubas aga mikrokliimat, mis kohapeal tõesti oligi nii, et täpselt mererannal ei saja- küll aga paistis sadavat sisemaal. Mui ne on siis ca 15 km pikkune rannariba lugematu arvu hotellide ja külalistemajadega.
Nina paitas soolane meretuul ja kalalõhn, kõrvu paitas lainete laksumine ning keha paitasid suured lained. Ujuda sealkandis on üsna raske, sest lained on üüratud- hea paik surfaritele ja eriti nende lohede variandiga sõitjatele. Merel on hulganisti paate ja väiksemat sorti kalamehed näivad kalastavad pähklikoores, tegelikult vajab ümmarguse palmilehtedest punutud paadikese tõstmine ikkagi kahe mehe jõudu. Hommikul päiksetõusu ajal on kõik naabrid merele minemas ja öösel paistavad merelt ikka kalalaevade tuled. Rannas krabistavad öösel aga krabid, kui natuke lähemale hiilida, siis pagevad nad kärmelt merre.
Veel hakkas silma vene keelsed restorani menüüd ja venelased minu külalistemajas. Venelased olid igal pool. Isegi kui läksin liivadüüne, siinset kõrbemaastikku avastama, lasid venelased ka kelguga liiva sees alla ning kohalikud lapsed röövisid neilt abivalmilt selle ühe sõidu eest u 20 dollarit.
Mhh ega mul väga kahju neist ei olnudki, sest ega nad vaesed välja ei paistnud ja ega nad ka inglise keelt rääkinud. Tagasiteel bussis lahendas aga seltskond noori vene karusid mitut pudelit viina ja minu hämmelduseks ei näinud see neile kuidagi mõjuvat, nagu oleksid nad limonaadi libistanud...
Vietnamis on naeratusi vähem, inimesed tunduvad külmemad ja rohkem rahale orienteeritud. Isegi kui oled hinnas kokku leppinud, püüavad nad sult ikkagi lõpus veel lisa küsida.
Samuti oli hea lugu tagasi koju sõites Viisaga, bussis küsis nn reisisaatja mult 24 dollarit kui küsisin kas saan ka Vietnami rahaga maksta, siis tuli välja et pidin välja käristama 4 dollarit rohkem. Kui uurisin millest hinnavahe, siis vastus oli et see on Kambodzha kursi järgi arvestatud. See tundus mulle kahtlane ja palusin mulle dongid tagastada, et soovin ikkagi dollarites maksta, nii segaduses nägu ei ole siinkandis näinudki, sest muidu kontrollivad siin inimesed oma emotsioone väga hästi.
Usun, et tavaliselt on turistid tema selgitusega rahule jäänud.
Veel on huvitav see et Vietnam on päris riik, kus kehtib päris raha ja dollaritega arveldamine toimus ainult külalistemajas. Vietnami naine kannab rohkem kalliskive, vähemalt keskklass ja Vietnami mees loeb bussis lehte. Asjad mida Kambodshas nii sagedasti ei märka. Taaskord piiri ületades, märkasin, et tänavatel on rohkem prügi ja loomi- ameeriklane mu kõrvaltistmelt kihutas kohe õhinal tänaval tuhnivat siga pildistama. Kuid mulle tundub,et mina olen oma südame juba Kambodshale ära andnud, sest kõik tundub siin ehedam, toredam, mõnusam, lõõgastunum. Isegi tuk-tuki juhtide rünnak bussil jõudmisel Siem Reapi ei suuda rivist välja lüüa, samas ameerika poiss, kes reisinud Aasias juba kuid läbi Tai ja Laose, oli täitsa shokis ja püüdis end kähku kuhugi seina äärde manööverdada.
Sain nuusutada ainult piskut Vietnamist ja usun, et sinna tasub ka siiski tagasi minna, turistid näikse seda kanti armastavat aga praegu juba ohtralt.
Lõpetuseks dialoog, mis kordub pea iga kord kui mootorrattaga sõita ja juht vähegi inglise keelt räägib:
Where are you from?
Estonia.
Aaaa- Australia.
No, Estonia, it is tiny country in Europe.
Oh yes, I know (suure naeratusega) Australia.
....
How old are you?
29, and you? 32.
...
Are you married?
Not yet.
...
How many brothers and sisters do you have?
Vahest aga võib vestlus minna veelgi isiklikumaks, alates kaalust kuni selleni, et mis kell sa magama lähed :)

Tänusõnad lahketele eestlastele!

Enne eestist lahkumist tegin natuke sponsorlust oma Kambodzha projekti tarbeks ning kuna RAFehk Royal Angkor Foundation on andnud meie koolile lubaduse ehitada jalgpalliväravad (eelmised varastati ära, sest raud ja muu säärane on äärmiselt väärtuslik kraam kokkuostupunkti viimisel), siis pöördusin mõningate spordifirmade poole.

Tänud Raul tuulikule OÜ Tamma Spordist http://www.tammasport.ee/

Kes annetas khmeeri laste jaoks kaks 5*2 m jalgpallivärava võrku.

Nüüd oleme juba 2 kuud uurinud, et kuidas meil õnnestuks need väravad ehitada, milel külge võrgud riputada ja et kas puidust või terasest. Esimene on odavam variant, kuid mitte ilmastikus vastupidav variant ja teise jaoks pole meil hetkel piisavalt raha, nii et loodetavasti leiame lahenduse, mis tipneb siiski laste jalkavõistlusega. Siin on see üsna arvestatav ajaviitevorm, et erinevate koolide/lastekodude meeskonnad omavahel kohtuvad. Kuigi mõnikord võib kuulda põhjusena, et miks üks või teine kaotas, siis nt selle lastekeskuse lapsed saavad ainult üks kord päevas süüa ja teise omad söövad 3 korda päevas, ning seega pole ime, miks esimesed kaotasid. Reeglina võib näha kõrge heinkattega jalgpalliväljakuid, katkiste postide ja võrkudega, mis siiski aimu annavad, et siin mänguline tegevus käimas on. Euroopa tulnukas arvaks muidugi, et tegu on hüljatud kohaga, kuid siinmail pole elektrilisi peeneid muruniidukeid või vikateid, muru niidavad khmeeri käekesed, väike sirbike või siis miski imemasin, mis on ilmselt muruniiduki eellane.

***

Teise kingituse khmeeri lastele tegi Urmas Kiisk ja Photopoint http://www.photopoint.ee/

Kaks digitaalset kompaktkaamerat täisvarustusega (mälukaardid ja kotid, juhtmed jne) on abiks meil fotograafia õpetamisel igapäevaselt. Digikaamera võimaldab meil igapäevased fotograafia ülesanded kiirelt jäädvustada ja arvutisse tõmmata ning juba samas tunnis analüüsida. Khmeeri laste jaoks on digikaamera käsitsemine puhas lõbu ning tõsine fotograafia huvitab ilmselt paari. Abstaktsed asjad on keerulised ning inimesed ning veekogud on khmeeri rahva suurim lemmik pildistamise objekt. Oktoobri algul üritame kuu ja enama jooksul tehtud piltidest koolis näituse avada. Ning need kaamerad jäävad kingituseks Samdach Euv koolile ning 3000 õpilasele.

Suurimad tänud veelkord!

Sünnipäev Kambodzha moodi

Sel nädalala oli siis üks nendest tähtsatest päevadest, mil me kõik armastame meenutada oma noorust ja mõelda, mida kõike see tulevik nüüd toob kui uus aastake kukile ronimas on...
Sünnipäev Kambodzha moodi tähendab, et saad lugeda lõputult õnnitlusi internetikeskkonnas ning rõõmustada ka mõningate päris häälte üle telehvuunis.
Kui päevake möödus töiselt koolis ja Eestiga aruande teemasid vahetades, siis õhtul kimasin rattal linna õhtusöögile ning järsku lamasin asfaldil maas, kogu oma maise varaga, ilu ning uhkusega. Kuna siinne reegel on, et kui õnnetus on, siis tuleb kiirelt jalga lasta (sest muidu tuleb ette võtta antropoloogiliselt huvitav kohtumine politseiga, mõningase rahakotikergendamise võimalusega). Seega ajasin värisevad kepsud alla ja asusin põgenema, tegelikult isegi nägemata, kes see uljas mootorrattur oli, kes mulle otsa põrutas... Khmeerid üritasid juba mu ümber väikest ringi tekitada ja uurida, kas muga on ikka kõik korras, mina aiva rapsisin oma kotti sasipuntrast ratta küljest lahti kiskuda ning nõustusin, et kõik on parimas korras. Seepeale sain mõningad noomitused, olgu ma järgmine kord ettevaatlikum, mitte sõidetagu uljalt nähtamatus kolmandas reas sõidutee keskel.
Igal juhul järgmisena laekusin meie lemmikkohta X-baari ja tellisin kokteili hingele ning jääd paistes sinisele näpule. Olgem ausad kuigi mul õnnestus pääseda ainult ehmatuse ja marrastustega, siis tegelt on see puhas õnn, sest reeglina ikka juhtub igasugu koledaid asju ning 3 õnnetust 10 meetrisel tänavalõigul 15 minuti jooksul pole mingi ime. AIDS´i järel on liiklusõnnetus siinmail teine surma põhjus.
Noh igaljuhul selle hirmujutu lõpetan meeldivamalt. Sünnipäeva puhul õnnestus mul olla kontaktis armaste sõpradega Eestist (suured tänud Skype/MSN loojatele) ning peagi saabus ka erakordne kook küünaldega (loe jämedad juustuviilud kaunistet oliivi ja tomatitega) Matyi ja ta sõprade ning baarmani poolt (kes näeb välja nagu seksikas Robbie Williams). Selline on siis sünnipäev kambodzha moodi :)

Leidi kruu

Eelmise nädala kõrghetkeks sai minu jaoks kaks sündmust.

Algul olin meie tänava tuk-tuki ja mootorratta juhtide jaoks teacher. Sellest nädalast aga "Leidi Kruu", mis tähendab khmeeri-inglise segakeeli siis leedi õpetaja. Ja kui Aire Aafrikas unistab, et temast sisi saab, siis ma olin ka väga sillas, kui kuulsin, et ma ei olen enam lihtsalt barangist õpetaja vaid kruu.

Siin ka väike tõestus sellele ....

Teiseks, sai üks aeglasemaid õpilasi arvutis ilmselt motivatsioonilaksu, sest harjutasime failide ja folderite copimist koos temaga oma 5-6 korda järjest. Igakord kui hakkasin püsti tõusma, siis ütles sadöm, mis tähendab khmeeri keeli "jälle või uuesti" ning nii ma juhendasin uuesti ning tunni lõpus oli ta valmis trükkinud üllatuse. Wordi fail, mis esiteks kaduma läks, kuid mis arvutisügavustest taas üles leiti- ütles khmeeri ja inglise keeles aitäh õpetaja.
Tundub justkui, et natuke missioonist on juba täidetud!

How are you yesterday?

Need olid viimased sõnad, mida kuulsin Phnom Penhis ehk siinses pealinnas tuk-tuki juhilt ja väikse naeratuse tõi see koheselt huulile...ja nii ongi - inglise keelega saab nalja siin alati, sest sõnade grammatika ei ole ju ometigi elutähtis- menüüdes võid leida imeasju näiteks sandwichi asemel saab süüa liiva nõida ja nõnna edasi. Möödunud nädalavahetus oli erakorraline, sest võtsin ette kiirvisiidi päälinna Phnom Penhi e tõlkes mäe (Phnom) millel naise nimi Penh nimelisse linna. Start laupäeva hommikul kell 6 ja tagasi pühapäeva õhtuks kell 7, mis tähendas, et 12 tundi sellest ajast veetsin bussis ja 24 tundi jäi püüdliku turisti mängimiseks.

Phnom Penhi reisualfabeet oli siis järgmine:

a) Umma puu öömaja (otse Genotsiidi muuseumi
e S-21 vastas oli imearmas rohelusse uppunud külalistemaja, kus imeilusas toas veidike luksust nautisin ja Numbatchuki nimelist toitu sain (Khmeeri karri nuudlitega). Hommikul tellisin esimest korda putru siinmail, ning lauale saabus piimasupp üksikute helbetega, kuid banaanid ja õunad tegid selle nämmaks :) Samas nii tigedaid moskiitosid kui seal aias, pole aegu kohatud, mahaununenud OFFist tundsin ikka kõvasti puudust. Enne külalistemajast lahkumist saabus üks siinsetest mussooni tugevatest vihmasadudest, mis tähendas seda, et inglisekeelt kõneleva paari 2 nupsikut poisslast lihtsalt keeldusid vihma käest ära tulemast ning ujusid restorani aias tekkinud lompides ning nautisid sooja vihma.

b) Genotsiidi muuseum e koodinimega S-21.

Kunagi muudeti praeguse Umma Puu Külalistemaja vastas olev koolimaja kõige hirmsamaks vanglaks Khmeer Rouge´i ajal. Enamus majades on väiksed kongid välja lõhtud ning üksikud raudvoodid koos ahelate, teiste piinamisvahendidtega üles seatud. Üks maja on täidetud vangistatute ja surmatute piltidega. Sama maja üks korrus on täis selgitusi Khmeer Rouge´i võimulolekust. Kuidas lapsed eraldati vanematest ning öeldi, et kooliharidus pole tähtis. Neile õpetati kuidas jälgida riisipõldudel töötavaid vangistatuid või siis täitsid nad nö jälgija rolli, et teada anda võimalikest õpetajatest, kes tuli koheselt vangistada. Samuti olid nad olulised sõjaväe ja relvakandmise jaoks ning järelkasvu kindlustamiseks korraldati pulmapidusid, kus vallalised mehed ja naised, kes üksteist ei tundnud (ning ega paarilist valida ka saanud) kiirelt ühislaulatuse käigus paari pandi. Peale lubadust elada koos elu lõpuni oli kiire snäkk ja üritus läbi. Ka pulmapidu peeti mustas riietuses. Haiglates oli ainult 3 osakonda, seega oli parem kui patsiendi haigus ühte nendest 3 osakonnast kuulus, muidugi medõdede haridus oli ainult 3 kuud, seega professionaalsest meditsiiniabist polnud juttugi. Templid muudeti vanglateks ning mõnede põrandatel oli veri kuni 2000 aastate alguseni.

C)Luuletus Genotsiidi muuseumist, mis annab toimunust väga hea ülevaate...
The New Regime (By Sarith Pou in Corpse Watching)
No religious rituals.
No religious symbols.
No fortune tellers.
No traditional healers.
No paying respect to elders.
No social status. No titles.
No education. No training.
No school. No learning.
No books. No library.
No science. No technology.
No pens. No paper.
No currency. No bartering.
No buying. No selling.
No begging. No giving.
No purses. No wallets.
No human rights. No liberty.
No courts. No judges.
No laws. No attorneys.
No communications.
No public transportation.
No private transportation.
No traveling. No mailing.
No inviting. No visiting.
No faxes. No telephones.
No social gatherings.
No chitchatting.
No jokes. No laughter.
No music. No dancing.
No romance. No flirting.
No dating. No wet dreaming.
No masturbating. No naked sleepers.
No nakedness in showers.
Love songs. No love letters.
No affection.
No marrying. No divorcing.
No fighting. No cursing.
No shoes. No sandals.
No toothbrushes. No razors.
No combs. No mirrors.
No lotion. No make up.
No long hair. No jewelry.
No soap. No shampoo.
No colored clothes, except black.
No styles, except pajamas.
No wine. No lighters. No cigarettes.
No morning coffee. No afternoon tea.
No snacks. No deserts. No breakfast.
Sometimes no dinner.
No mercy. No forgiveness.
No regret. No second chances.
No excuses. No complaints.
No help. No favours.
No eyeglasses. No dental treatment.
No vaccines. No medicines.
No hospitals. No doctors.
No disabilities. No social diseases.
No playing. No toys.
No lullabies. No rest. No vacations.
No holidays. No weekends. No games.
No sport. No staying ul late. No newspapers.
No radio. No TV. No drawing.
No painting. No pets. No pictures.
No electricity. No lamp oil.
No clocks. No watches.
No hope. No life.
A third of the people did not survive.
The regime died.

d) Killing Fields e Choeung Ek (piirkond 15 km PP-st).
Khmeer Rouge´i võimuletulekul toimus Phnom Penhist suur lahkumine. Linn muutus Ghost City´ks . Palju süüta inimesi tapeti ning maeti ühishaudadesse. Pildil olevas templis oli 3 korrusetäit kolpasid, kuid muidu leiab kuningas ja ülejäänud rahvas, et hukkunute luude eksponeerimine pole sobiv. Piirkond on täis haudu, mille kalmudel sildid- nt siin hauas oli 166 ohvrit ilma peadeta, haud rohkem kui 100 ohvriga kellest enamus naised ja lapsed olid riieteta. Samuti oli puid, mille vastu lapsi surnuks peksti või puu mille otsa riputati megafon muusikaga, et ohvrite kaebeid kuulda poleks.
Maas on endiselt ohvrite riideid, mis muidugi räbalatena maapinnast välja paistavad.
Pole ilmselt khmeeri kelle perekond oleks puutumata toimunust. Meie kooli õpetaja arvutikursuse tõlk Vicchika ütles, et näiteks tema pere kaotas nende aastatega 30 liiget.
Arvan, et seda traagikat ei ole valmis lihtsalt hing valmis vastu võtma, kuid kel huvi siis tasuks vaadata filmi Killing Fields. Kui Eestis kätte saada pole, siis oodake, varsti olen kodus ja teen filmiõhtu.

e) Sovanna Phum e varjunukuteater. Nukud tehakse loomanahast ning taustaks mängib elavmuusika.

f) Vene turg on lihtsalt toreda nimega odav turg. Väga hää North Face seljakoti saab nt 6-10 taalaga endale soetada.

g) Kuninga kodu on siinmail siis selline. Nikinäkitsetud aedadega kuldne paik. Rohelisest kalliskivist Buddha kõrgel aukohal istumas ja hõbedased templid päiksepaistes siramas. Mis sa hing veel ihkad. Mulle piisas poolest tunnist. Kaasvabatahtlik Dominic veetis seal oma girlfriendiga hiljuti 4 tundi, sest talle meeldis hirmsasti ning hea meelega ta ka elaks seal.

h) Koduloomuuseum on täis kiva. Mudugi pole nende kivist buddhade, lingade ja nagade ning deemonite juures muud selgitust, kui et kust piirkonnast pärit. Seega peab kallis külastaja ise välja mõtlema, kust kogu vajaliku teabe ammutab. Tegelt saladuskatte all ütlen, et tasuks värvata giid, kes kenasti saladused paljastab, ma olin aga suhtkoht väsinud selleks hetkeks, et kedagi detailselt kuulata iga tähtsa väärishinnalise kiva juures peatuda. Kallile Kristelile see paik meeldiks ja meie Annega saaksime samal ajal muru peal pikutada.

i) Mäetempel või templimägi ehk siis kuulsaima templiga koht linnas, kus ikka ära käia tuleb.

j) Elevants aga sai templimäe all turiste teenindada. Konarliku kivist tee kaitseks seoti ta hiigeljalgade otsa rauast ümmargused papud ning kuumuse vastu anti voolikust Dushi.

k) ........ k nagu geko- Phnom Penhis veedetud ööl kuulsin esimest korda, et geko tegelikult hüüabki oma naksutamise-laksutamise vahele geko, geko, geko.