AMPSTI ja turud ja väiksed müügiputkad kaovadki ära?

Nii-nii-nii. Phnom Penh Post on 6. jaanuaril 009 (väike khmeeri viga, 2 jäi ära) ilmutanud uudisloo sellest kuidas Battambangi Beung Chhouk´i turu sajad müügiputkade omanikud protestivad selle vastu, et erafirma tahab neid turult välja kadjada.

Erafirma Kim Hoc Heng sai endale turu haldamiseks 60 aastase lepingu ning oli pühapäeval teatanud, et võetagu oma kodinad ja lahkutagu, nemad hakkavad renoveerima. Samuti olla osad poekesed liiga vanad ja ebaturvalised ning ei kuuluvat niikuinii müüjatele.

Igal juhul sellel turul sai sisseoste tehtud, et alustada oma khmeeri köögi õpunguid ning hõrgutiste valmistamist Smoking Pot nimelises söögikohas.

Seda olin ma ausalt öeldes kartnud juba alates oma esimesest nädalast Siem Reap´is. Näha oli, et taolised aktsioonid uute kaubanduskeskuste avamisega hakkavad kaasnema, nii ju nagu see tegelikult Eestiski läks. Väike seos meie koduvabariigiga- minu lapsepõlve Anne turg, mida üritasin 2008 lõpus Tartus külastada, oli kinni pandud. Järgi on vaid tühi plats.

Seega võib neid armsaid turge seal kaugel maal sama saatus oodata.

Kiiver sai khmeeride maal kohustuslikuks

3. jaanuari Cambodia Weekly ütleb, et alates 1. jaanuarist 2009 on kiiver mootorratturitele nüüd ka seal maal kohustuslik. Varem kandsid seda kas haritumad ja kohusetundlikumad elanikud ning tuk-tuki juhid turiste vedades. Loodetavasti on sealsetel peredel piisavalt raha korraliku peakatte muretsemiseks.
Artikkel ütleb veel, et riik kulutab liiklusõnnetuste ennetamisele rohkem raha kui AIDS´iga võitlemisele või maamiinide ohutuks tegemisele.
Kiivrita liiklejaid hakatakse ilmselt ka trahvima, vähemalt nii peaminister Hun Sen oma kõnes lubas. Samuti ütleb ta, et riigiteenistujad peavad näitama oma eeskuju ja kõik ametnikud peavad teedel liigeldes kasutama kiivrit ning kui nad seda ei tee võib neid oodata vallandamine. Vot nii!

Väike khmeeri keele sõnavara

Hello - Suesday (soo-ess-DAY)
Goodbye - Lieh HAOY (LEE-uh howie)
Thank you - Ah-kun
Yes (females) - Chah
Yes (males) - Baht
No - Aht-tay
Cambodian Currency - riel (like the english word "real")
Child - Koun (cone) or K'chai
Children - koun-k'chai
Please- un jern or som
School- sah lah
Hello. Soah sah die.
Good morning. Ah roeun soah sah die.
Good afternoon. Sigh yoeun soah sah die.
Good evening. Deet ree-ah soah sah die.
Goodbye. Chum ree-up lee-ah.
Good night. Hah ree-uht tri soah sah die.
How are you? Sok sobei kee uh tay?
I am fine. Thank you. And you? Kynum sok sobei tay. Awkun. Tdah neeuht yang midette dai?
I am fine too. Kynum caw sok sobei dai.
Thank you very much. Awkun nah.
Thanks a lot. Awkun aht ny.
Thank you. That is very nice of you. Awkun. Neeit ain jet ar nah.
You are welcome. Munh I tay.
Don’t mention it. Gcum nee yay i.
Excuse me. Aht tdoe owe Kynum.
Pardon me. Some aht tdoe.
I am sorry. Kynum some tdoe.
That is very good. Wee-uh kee-uh gkah la-aw ohn nah.
Congratulations. Som saw sah.
This is Mr. Nee gkea loak…
This is Mrs. Nee gkea loak s’ray…
This is Miss… Nee gkea neeyun gun yah.
I am pleased to meet you. Kynum mee-ahn si g’day reet reeay ngun joo-up nay it.
Please come in. Som joal moak.
Please sit down. Som on goee.
Good luck. Som naang la-are.
Have a good trip. Som owe twe dom nah bahn sok sa bei.
Have a good day. Som owe bahn sa bei k nye nee.
Thank you. You too. Awkun. Nayette caw ahn chjun die.
So long. Leeah sen howee.
I’ll see you later. Kynum naang juep nee ette pail crowee dtee-it.
Take care. Muh tie rhette sah klue-in ain tdoah.
May I help you? Kynum joo-ay nee it ain bahn dtay.

UUS 2009 GLEN TAOTLUSVOOR

GLEN on Euroopa Liidu kümne liikmesriigi (Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Sloveenia, Prantsusmaa, Malta) kodanikuühenduste ning Saksa maailmaharidusega tegeleva organisatsiooni ASA koostööprojekt.

Eesmärgiks on tõsta noorte teadlikkust arenguprobleemidest vaesemates riikides ning toetada noorte aktiivset osalemist säästliku ja solidaarse mõtteviisi edendamisel.

Kui : Sa oled 21-30-aastane; Sul on Eesti kodakondsus;Sul on projektile vastav hariduslik või erialane taust; Sa valdad vabalt inglise keelt; siis oled oodatud kandideerima osalemaks järgnevates projektides:
1) Kambodža: Roheline elu Angkor Wat´is
2) Etioopia: Naisettevõtluse edendamine
3) Sambia: Panus orbude heaolusse
4) Tansaania: Võitlus AIDSiga Kilimanžaaro piirkonnas
5) Gruusia: Maapiirkondade arengu toetamine keskkonnasõbraliku turismi edendamise abil

NB! Konkursil ei saa osaleda isikud, kes on seotud GLEN projekti koordineerimisega.

Osalemiseks täida inglise keeles avaldus ning saada meiliaadressile: glen@terveilm.net ja posti teel aadressile:
GLEN projektArengukoostöö Ümarlaud
Suur Karja 23 Tallinn, 10148

Info ja taotlusvormi leiad kodulehelt: www.terveilm.net/glen

VÄGA HEA GIID

Kel aga reisuplaanid Kambodzhasse ning Angkor Wat´iga tutvumiseks endal kõige rohkem aega pole (kõigi templite külastamiseks ning ajalooraamatute läbi töötamiseks), siis asjaliku reisijuhi ning Giidina soovitan oma sõpra (loodetavasti suudan peatselt ka mingi pildi tekitada, et tema töölootusi suurendada, majanduslangus on neilegi tunda andnud ja Tai aktsioonid lennujaamas on jätnud kümneid gruppe ja turiste saabumata, mis mõjub ka nende rahakotile ja kõhutäitele, seega aidake natuke kaasa).

Võtke ühendust Mr. San Samboeun´iga 855 (0) 12 64 75 74 , sanboeun05@yahoo.com
Tegu on head inglise keelt valdava inimesega.

Meedia ja innustumiskära

Kel on huvi ja soovi saab lugeda aritkleid:

5.12 Naisteleht
sügis 2008 Märka last
tulemas Airport Magazine

Üritustest:

ÜHE MAAILMA LUGU 5. detsembril Euroopa Liidu Majas
5.detsembril tähistatakse Ülemaailmset Vabatahtlike päeva. Maailmaharidust edendav organisatsioon AKÜ ja vabatahtlike ühendus GLEN Eesti korraldavad päeva märkimiseks filmi- ja jutuõhtu, mille teemaks on haridus arengumaades. Kavas on dokumentaalfilm "Testing Hope", mis räägib Lõuna-Aafrika Vabariigi keskkoolinoorte elust - nende lõpueksamitest, lootustest ja võimalustest.

Lisaks räägivad eestlastest GLEN vabatahtlikud oma kogemustest ning projektidest Lõuna-Aafrika Vabariigis, Kambodžas ja Tansaanias.

Tutvustatakse ka 2009. aasta GLEN projekte ning võimalusi vabatahtlikuks tööks.


ÜKS KAMBOODZHA LUGU
17. detsembril Noortekohvikus (Pärnu mnt 9)
Näidatakse filmi Khmeer Rouge´i aegadel toimunust ning soovi korral jutunurk.

LAOS- vaoshoitud kaos ja sujuv saabumine Sihanoukvillest Bangoki

5. oktoobril saabus khmeerimaale õde koos oma boonusõega. Tuldi üle vaatama, seda kohta kus missioonil olen, et kas on ikka päriselt ja nii. Esimesel õhtul sai tutvustet kohe omavahel Chan Rithi (minu inglise keele õpilane ja khmeeri keele õpetaja). Kutsusime teda linna õhtusöögile kaasa, kuid sellest ta loobus. Hiljem aga ühines meiega õllejoomisel, mis sealmail harukordne. Nimelt khmeerid ei käi ise lõbutsemas koos barangidega pubitänaval, tundus mulle, et Chan tegi tugeva eneseületuse, et julges 3 valge naisega väljas istuda.
Talle meeldis hirmsasti mu õe naljasoon ning minu kidura õllejoomise peale teatas, et olen nunn. Samuti avanesid südameväravad ning ära sai räägitud ta õnnetu armastuse lugu- õhkas ta ühe khmeeri kaunitari poole, kellega ta isegi kohtunudki ei ole, sest viimane ütles talle telefoni teel kurameeimise ettepaneku peale ära. Kahju. Samas ise ta on rõõmus ja mõtleb ainult kuidas oma 9 õe-vennaga peret ülal pidada.
Esmaspäev tõi meie ellu West Baray (khmeeri impeeriumi ajal ehitatud veereservuaar) ja selle keskel asuval saarel oleva Bakoni templi külastuse ning siidiussid. Siidiussifarmis esitles end khmeerigiid kohe ka korruptsioonilisest küljest, pakkudes enne siiditoodete poodi sisenemist müügiks siidilõnga- niimoodi altletti. Kui me polnud huvilised, surus selle taskusse tagasi ja ikka kena päeva teile. Mis seal ikka- eelmine kord oli meil siidifarmis aus giid ja loodetavasti neist enamus on ikka seda jätkuvalt. Eks meilgi ju nõukaajal taolisi asju lihatehastes ja lõngavabrikutes tehti. Saarele jõudes tabas meid aga lastepilv, kes kõik üritasid meile meeleheitlikult käevõrusid müüa. Marit jagas Kalevi komme ja lõpuks ostsime me kõik väikeste näpukestega valmistete ilu.

Teisipäeva hommikul soovitasin eestlannadel varakult rivis olla. Ütlisin, et näe peame 8 ajal lennujaamas olema ja enne tuli veel kotid hoiule viia Matyi külalistemajja. Smiles quest house jõudes tegi Matyi ettepaneku hommikukohviks, mille ma rõõmsalt vastu võtsin- seniks kuniks kui Karin ja Marit asusid närviliselt nihelema, et kell juba 8.30 ja lennuk hakkab varsti ilma meieta minema. Matyi lohtuas neid khmeeriliku rahuga. Ei lähe see lennuk kuhugi – nad ju näevad, et te olete tulemas ja küllap nad ootavad! See tegi eestlaste nägudele uskumatud ilmed, kuid rahulikuma oleku võtsid nad küll. Lennujaama jõudsime ilusti ja jõudsime toimetada ära kõik toimetused, kaasa arvatud maalt lahkumise maks, mida khmeerid 25 dollari jagu omastavad kui lennujaamade kaudu sealt maalt lahkuda.
Laost piilusime juba lennuki aknast, mekongi jõel asuvat 4000 saare piirkonda oli täitsa lahe kõrgelt näha, sest plaan oli seda ka reaalselt vallutama asuda.

Laose lennujaamas pakuti meile lahkelt 10 dollari eest transporti, mille Aasias mõne kuu elanuna siiski kolmandiku võrra alla sain. Samas olin Uskumatu Peeter, kui öeldi, et hotell kuhu minna tahame on kinni pandud. No nii nad räägivad kõik - arvasin, et tahetakse meid oma sõbra - äripartneri vooditesse meelitada, kuid tegelikult oli tõesti hotell kinni ja me saime hoopis kaubale hiinlastega, kes meile 12 dollari eest andsid 3 inimese toa- õigemini paleemõõtu tantsusaali 3 voodi, vanaaegse mööbli ja vannitoaga. Vau- ruumi neil seal Laoses on. Rohkem kui khmeeridel.

Kogu riigist rääkides, siis samasuurele pindalale mahub ära vaid 6 miljonit inimest, ilmselt ka seetõttu tundus, Pakse linn (väike Lõuna Laose linn) väljasurnuna. Teate nagu need kauboide filmid, kus linnas ulub tuul ja lendab liiv ja siis ilmub silmapiirile üksik ratsanik. Noh meil oli seal natuke rohkem inimesi, mudu peaaegu nagu seal lääne preeriates.
Pangad ei töötanud sel päeval enam kella kolmest, kuigi oleks pidanud olema avatud viieni, pold seal budismi püha ega midagi, kuid suure tõenäosusega pold ette näha et kolm eestlast sellel päeval veel kliendiks trügivad ja nii nad kõik koju läksidki. Raha vahetasime ühe kohaliku raseda naise erakontoris, kelle igemed olid veripunased. Hiljem tänaval veripunaste huultega naist nähes saime aru, et nad siin vist närivad miskisuguseid taimi, usuvad ise et see on hammastele kasulik, kuid seda muidugi teaduslikult tõestatud pole.
Järgmiseks päevaks orgunnisime endale Bolavien platoo külastuseks trippi ja lõpuks jäi see hommikuks, sest raha taheti selle eest hirmsalt. Lõpuks Sveitsist pärit Thomas ütles, et Green Discoveri büroo pakub paremat hinda ja nii me leidsime end minibussist tee ja kohviistanduste poole sõitmas.
Peale seda ootas meid 172 meetrise veejao nimega Tat Fun

külastus (legend rääkis midagi uppunud metskitsest, kes januselt jõest jooma läks ja siis alla kukkus) ning sellele järgnes väike "süütu" matk, mille eel enne teeleasumist soovitati plätad millegi kobedama vastu vahetada. See oli täitsa tore lugu, sest tegelikult oli matk üsna eluohtlik ning euroopa ja ameerika standardite kohaselt poleks meid ilmselt ilma kiivrite, turvavarustuse ja eelneva juhendamista sinna vihmametsa märjale savile laskuma lubatud. Järjest tugevamaks muutuv vihm tegi pinnase libedaks nagu kiilasjää ning me klammerdusime iga vähegi tugevama juurika külge. Nagu aru saite siis ilma igasuguse varustuseta. Mul olid enamus aega klaasid udused, nii et üritasin ainult jälgida Mariti punast kotti.
Orgu jõudes ületasime üksteiselt käest hoides mäestikujõe ja adrenaliini jätkus veel üles ronimiseks. Mis mulle tundus lihtsam- sai vähemalt natuke planeerida oma jalapanemist ja ronimist liaanide ja puude abil. Lõpuks jõudsime veejoani, mida ainult filmidest nähakse, selline kumerasse rohelusse peidetud paradiis. Võimas kohin ja miljonid veepiisad. Meie rõõmus naisgiid agiteeris meid väiksele Laose diskotantsule- mille taustaks kõlas tere tibukene- kabujalakene minu poolt esitatuna.
Siis viidi meid maalilisele piknikuplatsile kus üritasime jões kogu riietega supelda, et porist end natuke puhtamaks kaapida. Hiljem avastasime kehalt kaane ja kaanihammustusi, loodetavasti puhastasid meie verd ka pisut. Siis anti süüa maitsvaid juurvilju, Laoses 95% söödavat kleepuvat riisi ja kuivatatud liha ribasid. Väga maitsev oli see otse ahjust võetuna, ostsin ühe kimbu ribasid kaasa õhtul hotellis maiustamiseks, mis kahjuks osutusid täielikuks õuduseks- tooreks ja mittemaitsvaks vintskeks olluseks.
Kõhud täis, viidi meid kohalikule turule, kus konnasid, kel nahk maha võetud piilusime, natuke Lao kuulsat siidi omastasime ja õde Karin tegi oma reisi superostu. Pealambi, mis kummiga otsa ette kinnitatakse. Ainult väike pisiasi, pold sel akut, ega kohta kuhu patareisid panna!! Kaks juhet rippusid- noh üks ilmselt ühe ja teine teise kõrva jaoks :) Ühesõnaga väga hea ost, kui mitte tahta seda eesmärgipäraselt kasutada ehk ka vahest põlema panna.

Siis viidi meid kultuurikülasse mis justkui valitsuse tellimusel ehitet. Valitsuse kohta ei osanud aga meie giid midagi rääkida, olla olnud neil president, kes ära surnud ja nüüd pole tal meelde jäänud, kes seda riiki õieti juhivad. No tegelt on aga igal pool väljas plakatid, mil kogu poliitikute armee. No et restoranis süües või reisibüroos või poes oste sooritades meelest ära ei läheks.

Kultuurikülas nägime kangakudumist, kohaliku muusikategemist, kuulsime lugusid kuidas noormees räägib oma unelmate neiu pehmeks kõrgel kanajalgadega majakeses ja kui neiu pole sealt majakesest kella 3 öösel koju tulnud, siis on teada, et tütar on nüüd tanu alla saanud. Muidugi on ka kohalikud majad ka kurameerimisele kohandatud. Kuna noormees neiuga kohtuda ei saa, ja vanemad ei malda noormeeste kraapimist ukse taga kuulata, siis on ehitatud majale eesruum, mis eesti vanarahval oli aidana samal eesmärgil kasutusel, mille juurde viib redel ja eeskojal on väike pilu, mille kaudu armulõõmas mehepojukesed saavad väiksedi lilleõisi neiule ulatada või sosistada meelitusi. Leidsime ka muuseumist ühe karmi kuulutuse, mis teatas, et seksimine külaelanikega ja seksuaalne väärkohtlemine on vastavalt inimõigustele rangelt keelatud ning karistuseks (kui siiski midagi taolist juhtub) tuleb külale annetada 1 lehm või valitsusele maksta 3 miljonit kipi (kohalik rahaühik) või siis kanda vanglakaristust!

Nägime naisi kelle kõrvalestades on ilu nimel suured augud

venitatud ja olin siiani arvanud, et seda aafrikas tehakse,

kuid lisaks sellele armastavad nad ka oma näo ära tätoveerida, vot niimoodi siis iluga lood sealpool sood.
Järgmisel päeval sõitsime paadiga jõge mööda alla poole Champasaki- kus külastasime ära khmeerieelsel perioodil ehitatud templi Wat Phu. Angkor Watist erineb see peamiselt seetõttu et on mäe külje alla kõrgemale ehitatud ning on turistivaene ehk suisa vaikne.
Külas jalutades võis näha pardipoegi ja tibusid igal sammul, kogu küla kohta loendasin 7 tegutsevat templit, ei tea kas budism on siin kuidagi kõrgemas hinnas ja praktiseerimisel. Õhtuooteks jõime kohaliku riisiviinaga kokteili, mis niitis jalust nagu kamikaze. Mina üritasin terve õhtu end võrkkiiges tasakaalus hoida. Karin hoidis end tasakaalus ühe kohalikuga vene keelt praktiseerides.
Järgmisel hommikul selgus, et olime eelmisel päeval endale teadmata lunastanud pileti 4000 saare piirkonda ja täitsa Kambodzha piiri lähedale saarele- Koh Donile kui ma ei eksi, üleval pool on veel üks sarnase nimega saarn Koh Dong äkki. No ja bussis leidsime ühise keele uus-meremaalase Steveniga, kes meid kenasti oma tiiva alla võttis. Saabusime saarele kitsas paadikeses, mis väiksema rahmeldamise peale koheselt ümber end keeraks, seega hoidsime kõhud sees ja rinnad ees ja kotid paadis.
Saarel on tuhandeid väikseid lihtsaid bangalow´sid, mida olematu raha eest rentida saab, ning Steven tegi meile väikse tuuri. Tema bangalows me ei näinud ei moskiitovõrke ega linasid voodil ja uurisime, kas mõnes majas võiks ka linadel magada saada. Seepeale küsis Steven oma sõbralt Key´lt, kes tegi väga arusaamatu näo- mida te tahate? Linasid???
Siiski võttis ta meid sappa ja viis oma sugulase Mr. Mani bangalowdesse, kus saime toa linadega ja moskiitovõrgud ja käterätikud ja oma veranda võrkkiikedega. Mõnus. Jõgi vulises veranda all ja puhkus ronis soontesse, nii et väga enam mõteldagi ei viitsinud.
Vaatasime päikseloojangut ja mõtisklesime, et ehk järgmisel päeval teeks väikse jõetuuri. Mõte sai teoks ning viidi meid vihmaperioodi mekongile sõitma selles kitsas paadis. Saime näha riisiviina ehk puskarivabrikut, kohalikku kooli ja kleepuva riisi potsikute tegemist spetsiaalsest bambusest mida eksporditakse Laosesse hoopiski Kamodshast. Saartel on elu lihtne, lapsed rinnaotsas, vesipühvlid mäletsavad toitu, keegi puhastab riisi trümlis ja mehed mängivad mänge- võrk-jalgpalli, mis on iseäranis Laoses väga popp ja ka kuulitõuke-pentanque oli samuti esindatud.
Järgmisel hommikul siirdusime Kambodzhasse ning piiril öeldi kenasti, et näe Kambodsha on seal suunas- võtke tydrukud jalad alla ja viige end sinna. Ühesõnaga tuli mingi maa omal jalal kohale kõndida, sest Laose bussid Kambodshasse siseneda ei saanud. Igasuguseid piiriületuse tasusid (teenuste eest, mis jäid täpsustamata võeti meilt mõlema piiri peale kokku 5 dollarit kui ma ei eksi), aga rõõmsalt jõudsime kõik Kambodsha piirilähedasse linna Stung Trengi. Seal pakiti meid valgenahaksid kokku yhte minibussi ja viidi vahepeal täitsa hullu teed mööda ööbima Kampong Chami. Seal asusime otsima öömaja, mis suudaks pakkuda ka potti, kuna jalajälgedest tualetis oli eestlannadel küllalt saanud.
Ruume mida nägime oli ikka igasuguseid, kuid lõpuks leidsime midagi talutavad, kus kannatas öö mööda saata. Hommikul võttis liinibuss meid täitsa peale külalistemaja eest, kuhu meid eelmisel õhtul maha pandi. Samas tervitas meid hingetuks võttev päiksetõus.

Siem Reap saabumisel võttis meid vastu taas tuk-tuki juhtide parv, kuid meil oli vastas nö tasuta tuk-tuki juht, kes lootis et saab meid järgmisel päeval templitesse viia, mis kahjuks tal siiski vettvedamaläinud plaaniks osutus.
Samal päeval saabus linna veel üks eestlane- vana spaahunt Katre ise ning orgunnisin eestlannadele järgmiseks päevaks oma sõbrast giidi ja tuk-tuki juhi, et Angkor Wat´i avastama minna.
Kuna ise olin haigestunud ja jäin järjest tõbisemaks, siis Mr San Sambouen ja Mr Muy Vey rallisid tüdrukutega kaks päeva templites. Mina läksin lõpuks Matyi veenmisel haiglasse, et veenduda et ei ole mingit koledat haigust saanud. Hotellimõõtu mugavustega haiglas kasseeriti vist isegi hingamise eest raha, aga õnneks ei tuvastatud mul peale ägeda neelupõletiku midagi ning kurguvalu ja palavikuga võitlemiseks anti tubli hunnik ravumeid ka kaasa.
Sellel päeval adusingi et see on mu viimane päev selles linnas. Käisin vanu otsi lõpetamas ja oma esimeses külalistemajas hüvasti jätmas, kes tegid mulle ootamatult suure kingituse. Armas. Õhtul käisime kohalikku eripära ehk Apsara tantsu vaatamas, jalgu masseerimas ning khmeeride pubis koos sõpradega õlut joomas. Õhtu lõpetuseks viisid Chan Rith ja Mr Muy Vey meid khmeeride diskole BK nimelisse klubisse. Klubi ise on seest väga hämar ning rahvuslike laulude ajal kukkusid khmeerid ringis tantsukõndi tegema. Meie sõbrad lasid endale aga välja teha, kuid selle eest esinesid ka tantsulõvina.
Järgmine päev möödus bussis lõunarannikule Sihanoukville´i poole veeredes. Õhtul kohale jõudes sattusime paradiisi, otse Tai lahe kaldal olevasse mäeküljele rohelusse uppuvatesse bangalow´desse.
Kui olime peale pisikest matka kottideraskuse all kohale vaarunud ja kui alguses öeldi, et meie toad anti ära, siis võttis ikka kõhedaks. See oli aga õnneks väike süütu khmeeri nali ja saime ikkagi suurepärase vaatega kodud endale. Õndsat rahu rikkusid öösiti ainult puuputukad, kes puidus ringi uuristasid end kohutava puurimishäälega. Puukoputamaskäimine nende söömaaega ei seganud. Järgmisel päeval olid riided aga väikest peent saepuru täis.

Järgmisel päeval võtsid kaks Vietnami naist meie naisteseltskonna kohe rajalt maha, mulle tehti kohe maniküürid-pediküürid ja jalgadelt võeti karvad maha niidiga. Lisaks kõik muud piirkonnad ja massaazhid otse restoranis.
Järgmisel õhtul rannas grillitud mereande süües tuli välja, et kohaliku ettekandja peika on kohalik eestlane, kes siin kanda kinnitanud ja hotelli rajanud. Sai ka temaga väike tutvus tehtud ja eluolu uuritud. Järgmisel hommikul sõitsid Karin ja Marit Phnom Penhi lootuses, et Bangoki lennud ikka väljuvad. Nimelt oli vahepeal Põhja Kambodzhas templikonflikti Preah Vihear piirkonnas toimunud tulistamise tõttu kõik lennud Tai ja Kambodzha vahel peatatud.
Meie chillisime Katrega seal veel ühe päeva ning asusime järgmisel hommikul bussiga Tai piiri poole teele plaaniga puhata paar päeva Tai saarel Koh Changil. Üllatus tabas meid otse piiripunktis kui olime juba raha bahtidekski ära vahetanud. Selgus, et siiski Eesti ei ole nende riikide seas kes sellest piirist transiitviisaga võiksid üle kõndida ja teistsugust viisat sealt ei antudki. Nujah, mis teha. Olime löödud oma naiivsest usust sealt üle pääseda ning et eeltööd ei teinud. Kuid üle meid ei lastud. Kambodzha bussikompanii poisid orgunnisid meile takso, mis meid 40 dollari eest nägu päälinna tagasi viis. Lasime end lennujaamas maha poetada ning orgunnisime veel samaks õhtuks piletid bangoki. Äärmiselt tegus päevake oli, kui olime end õnnelikult bangokis leitud öömajas sisse seadnud ja Kao San roadil odavaid nuudleid nautisime ning tänavamelu sisse hingasime. Järgmisel päeval shoppasime end segaseks sealses ostuparadiisis MBK ning õhtul lasin endale patsid punuda. Kohevatest juustest jäid järgi hiirenirud.

Sellele järgnenud päeval sõitsime pool päeva linnaliinibussiga äärelinna, et väisata lõbustusparki, mis enneolematuid atraktsioone lubas. Esimene „bumerang“ võttis mind ja Katret suisa oimetuks ja ma palusin, et ainult maha saaks. Vahepealsed väikeste laste atraktsioonid rahustasid meelt kuni siiski proovisin esimest ja viimast korda ära Ameerika mäed. Kuna Katre kinnitas, et väga polnud hullu midagi, ta ainult ühe korra karjus- no ma karjusin nagu ratta peal terve minuti, kuni maha sain...see kohe aitas!!
Ja veel järgmisel päeval bangoki väisates saime turistilõksu maitsta. Nimelt olin kuulnud lugusid, kuidas turistid poodi meelitatakse, millejärgselt poeomanikud tuk-tuki juhile bensutshekke annavad. No vot saime me vaevalt ühelt tuk-tukilt maha astuda kui järgmine seebimullipuhuja ytles, et yle-yldse on tänase budismi püha tõttu Kuningaloss ja tempel kinni, aga tema tead istuvaid ja seisvaid buddhasid küll, keda me väisata saaksime. Lõppu tellisime endale ka kohaliku turu külastuse. No ja peale esimese buddha külastust teatas tuk-tuki juht et tema rõõmuks võiksime me nyyd yhest poest läbi astuda. Olime lahked tüdrukud ja saime ringkäigu juveelipoes vist alla minutiga tehtud. Selgus, et taoline kiire käik tuk-tuki juhile kasu ei too, ning seepeale viis ta meid järgmisse poodi. Kalliskivitehases pakuti juua ja esitleti ehete virr-varri mis minult meelitas välja väikse sõrmuse soetamise. Peale seda oli tuk-tuki juht õnnelikuks tehtud, transportis ta meid suure seisva Buddhani kuid ise tõmbas uttu. Ei tahtnud ta isegi meie raha, ilmselt oli tal meist kõrini. Mis seal ikka võtsime taaskord meter taxi, kuid selgus, et me olime kodust ainult ühe kilomeetri kaugusel. Taksojuht ütles kohale jõudes rõõmsalt naeratades- welcome to thailand! Õhtul haletseisme kao san roadil vaeseid mänguasjamüüjaid, kes omatehtud nukkudega äritseid.
Minu reis jätkus Bangokist Kiievisse, kus wc järjekorras lahke koristajaproua selgitusi jagas, ning järjekorda korraldas, hiljem lahkelt vihjates, et natšai on teretulnud. Nii palju siis korrumpeerunud Kambodzhast- Euroopa kontinent tervitas mind sarnase käitumisega, mis küll pigem nõukaaja pärandina tundus. Ju siis Kiievis ka elu endiselt vaene on. Müntidepuudusel vabandasin end välja, kuid Iisraeli tydruk kergendas end 20 Tai bahti võrra küll, missiis et see raha prouale midagi ei öelnud oli ta selle omandamise üle üsna uhke. Mina õnnistasin teda päevalõpus mõne grivnaga, sest andmine on aasiast külge jäänud ja reeglina toob see sulle endale alati õnne.