LAOS- vaoshoitud kaos ja sujuv saabumine Sihanoukvillest Bangoki

5. oktoobril saabus khmeerimaale õde koos oma boonusõega. Tuldi üle vaatama, seda kohta kus missioonil olen, et kas on ikka päriselt ja nii. Esimesel õhtul sai tutvustet kohe omavahel Chan Rithi (minu inglise keele õpilane ja khmeeri keele õpetaja). Kutsusime teda linna õhtusöögile kaasa, kuid sellest ta loobus. Hiljem aga ühines meiega õllejoomisel, mis sealmail harukordne. Nimelt khmeerid ei käi ise lõbutsemas koos barangidega pubitänaval, tundus mulle, et Chan tegi tugeva eneseületuse, et julges 3 valge naisega väljas istuda.
Talle meeldis hirmsasti mu õe naljasoon ning minu kidura õllejoomise peale teatas, et olen nunn. Samuti avanesid südameväravad ning ära sai räägitud ta õnnetu armastuse lugu- õhkas ta ühe khmeeri kaunitari poole, kellega ta isegi kohtunudki ei ole, sest viimane ütles talle telefoni teel kurameeimise ettepaneku peale ära. Kahju. Samas ise ta on rõõmus ja mõtleb ainult kuidas oma 9 õe-vennaga peret ülal pidada.
Esmaspäev tõi meie ellu West Baray (khmeeri impeeriumi ajal ehitatud veereservuaar) ja selle keskel asuval saarel oleva Bakoni templi külastuse ning siidiussid. Siidiussifarmis esitles end khmeerigiid kohe ka korruptsioonilisest küljest, pakkudes enne siiditoodete poodi sisenemist müügiks siidilõnga- niimoodi altletti. Kui me polnud huvilised, surus selle taskusse tagasi ja ikka kena päeva teile. Mis seal ikka- eelmine kord oli meil siidifarmis aus giid ja loodetavasti neist enamus on ikka seda jätkuvalt. Eks meilgi ju nõukaajal taolisi asju lihatehastes ja lõngavabrikutes tehti. Saarele jõudes tabas meid aga lastepilv, kes kõik üritasid meile meeleheitlikult käevõrusid müüa. Marit jagas Kalevi komme ja lõpuks ostsime me kõik väikeste näpukestega valmistete ilu.

Teisipäeva hommikul soovitasin eestlannadel varakult rivis olla. Ütlisin, et näe peame 8 ajal lennujaamas olema ja enne tuli veel kotid hoiule viia Matyi külalistemajja. Smiles quest house jõudes tegi Matyi ettepaneku hommikukohviks, mille ma rõõmsalt vastu võtsin- seniks kuniks kui Karin ja Marit asusid närviliselt nihelema, et kell juba 8.30 ja lennuk hakkab varsti ilma meieta minema. Matyi lohtuas neid khmeeriliku rahuga. Ei lähe see lennuk kuhugi – nad ju näevad, et te olete tulemas ja küllap nad ootavad! See tegi eestlaste nägudele uskumatud ilmed, kuid rahulikuma oleku võtsid nad küll. Lennujaama jõudsime ilusti ja jõudsime toimetada ära kõik toimetused, kaasa arvatud maalt lahkumise maks, mida khmeerid 25 dollari jagu omastavad kui lennujaamade kaudu sealt maalt lahkuda.
Laost piilusime juba lennuki aknast, mekongi jõel asuvat 4000 saare piirkonda oli täitsa lahe kõrgelt näha, sest plaan oli seda ka reaalselt vallutama asuda.

Laose lennujaamas pakuti meile lahkelt 10 dollari eest transporti, mille Aasias mõne kuu elanuna siiski kolmandiku võrra alla sain. Samas olin Uskumatu Peeter, kui öeldi, et hotell kuhu minna tahame on kinni pandud. No nii nad räägivad kõik - arvasin, et tahetakse meid oma sõbra - äripartneri vooditesse meelitada, kuid tegelikult oli tõesti hotell kinni ja me saime hoopis kaubale hiinlastega, kes meile 12 dollari eest andsid 3 inimese toa- õigemini paleemõõtu tantsusaali 3 voodi, vanaaegse mööbli ja vannitoaga. Vau- ruumi neil seal Laoses on. Rohkem kui khmeeridel.

Kogu riigist rääkides, siis samasuurele pindalale mahub ära vaid 6 miljonit inimest, ilmselt ka seetõttu tundus, Pakse linn (väike Lõuna Laose linn) väljasurnuna. Teate nagu need kauboide filmid, kus linnas ulub tuul ja lendab liiv ja siis ilmub silmapiirile üksik ratsanik. Noh meil oli seal natuke rohkem inimesi, mudu peaaegu nagu seal lääne preeriates.
Pangad ei töötanud sel päeval enam kella kolmest, kuigi oleks pidanud olema avatud viieni, pold seal budismi püha ega midagi, kuid suure tõenäosusega pold ette näha et kolm eestlast sellel päeval veel kliendiks trügivad ja nii nad kõik koju läksidki. Raha vahetasime ühe kohaliku raseda naise erakontoris, kelle igemed olid veripunased. Hiljem tänaval veripunaste huultega naist nähes saime aru, et nad siin vist närivad miskisuguseid taimi, usuvad ise et see on hammastele kasulik, kuid seda muidugi teaduslikult tõestatud pole.
Järgmiseks päevaks orgunnisime endale Bolavien platoo külastuseks trippi ja lõpuks jäi see hommikuks, sest raha taheti selle eest hirmsalt. Lõpuks Sveitsist pärit Thomas ütles, et Green Discoveri büroo pakub paremat hinda ja nii me leidsime end minibussist tee ja kohviistanduste poole sõitmas.
Peale seda ootas meid 172 meetrise veejao nimega Tat Fun

külastus (legend rääkis midagi uppunud metskitsest, kes januselt jõest jooma läks ja siis alla kukkus) ning sellele järgnes väike "süütu" matk, mille eel enne teeleasumist soovitati plätad millegi kobedama vastu vahetada. See oli täitsa tore lugu, sest tegelikult oli matk üsna eluohtlik ning euroopa ja ameerika standardite kohaselt poleks meid ilmselt ilma kiivrite, turvavarustuse ja eelneva juhendamista sinna vihmametsa märjale savile laskuma lubatud. Järjest tugevamaks muutuv vihm tegi pinnase libedaks nagu kiilasjää ning me klammerdusime iga vähegi tugevama juurika külge. Nagu aru saite siis ilma igasuguse varustuseta. Mul olid enamus aega klaasid udused, nii et üritasin ainult jälgida Mariti punast kotti.
Orgu jõudes ületasime üksteiselt käest hoides mäestikujõe ja adrenaliini jätkus veel üles ronimiseks. Mis mulle tundus lihtsam- sai vähemalt natuke planeerida oma jalapanemist ja ronimist liaanide ja puude abil. Lõpuks jõudsime veejoani, mida ainult filmidest nähakse, selline kumerasse rohelusse peidetud paradiis. Võimas kohin ja miljonid veepiisad. Meie rõõmus naisgiid agiteeris meid väiksele Laose diskotantsule- mille taustaks kõlas tere tibukene- kabujalakene minu poolt esitatuna.
Siis viidi meid maalilisele piknikuplatsile kus üritasime jões kogu riietega supelda, et porist end natuke puhtamaks kaapida. Hiljem avastasime kehalt kaane ja kaanihammustusi, loodetavasti puhastasid meie verd ka pisut. Siis anti süüa maitsvaid juurvilju, Laoses 95% söödavat kleepuvat riisi ja kuivatatud liha ribasid. Väga maitsev oli see otse ahjust võetuna, ostsin ühe kimbu ribasid kaasa õhtul hotellis maiustamiseks, mis kahjuks osutusid täielikuks õuduseks- tooreks ja mittemaitsvaks vintskeks olluseks.
Kõhud täis, viidi meid kohalikule turule, kus konnasid, kel nahk maha võetud piilusime, natuke Lao kuulsat siidi omastasime ja õde Karin tegi oma reisi superostu. Pealambi, mis kummiga otsa ette kinnitatakse. Ainult väike pisiasi, pold sel akut, ega kohta kuhu patareisid panna!! Kaks juhet rippusid- noh üks ilmselt ühe ja teine teise kõrva jaoks :) Ühesõnaga väga hea ost, kui mitte tahta seda eesmärgipäraselt kasutada ehk ka vahest põlema panna.

Siis viidi meid kultuurikülasse mis justkui valitsuse tellimusel ehitet. Valitsuse kohta ei osanud aga meie giid midagi rääkida, olla olnud neil president, kes ära surnud ja nüüd pole tal meelde jäänud, kes seda riiki õieti juhivad. No tegelt on aga igal pool väljas plakatid, mil kogu poliitikute armee. No et restoranis süües või reisibüroos või poes oste sooritades meelest ära ei läheks.

Kultuurikülas nägime kangakudumist, kohaliku muusikategemist, kuulsime lugusid kuidas noormees räägib oma unelmate neiu pehmeks kõrgel kanajalgadega majakeses ja kui neiu pole sealt majakesest kella 3 öösel koju tulnud, siis on teada, et tütar on nüüd tanu alla saanud. Muidugi on ka kohalikud majad ka kurameerimisele kohandatud. Kuna noormees neiuga kohtuda ei saa, ja vanemad ei malda noormeeste kraapimist ukse taga kuulata, siis on ehitatud majale eesruum, mis eesti vanarahval oli aidana samal eesmärgil kasutusel, mille juurde viib redel ja eeskojal on väike pilu, mille kaudu armulõõmas mehepojukesed saavad väiksedi lilleõisi neiule ulatada või sosistada meelitusi. Leidsime ka muuseumist ühe karmi kuulutuse, mis teatas, et seksimine külaelanikega ja seksuaalne väärkohtlemine on vastavalt inimõigustele rangelt keelatud ning karistuseks (kui siiski midagi taolist juhtub) tuleb külale annetada 1 lehm või valitsusele maksta 3 miljonit kipi (kohalik rahaühik) või siis kanda vanglakaristust!

Nägime naisi kelle kõrvalestades on ilu nimel suured augud

venitatud ja olin siiani arvanud, et seda aafrikas tehakse,

kuid lisaks sellele armastavad nad ka oma näo ära tätoveerida, vot niimoodi siis iluga lood sealpool sood.
Järgmisel päeval sõitsime paadiga jõge mööda alla poole Champasaki- kus külastasime ära khmeerieelsel perioodil ehitatud templi Wat Phu. Angkor Watist erineb see peamiselt seetõttu et on mäe külje alla kõrgemale ehitatud ning on turistivaene ehk suisa vaikne.
Külas jalutades võis näha pardipoegi ja tibusid igal sammul, kogu küla kohta loendasin 7 tegutsevat templit, ei tea kas budism on siin kuidagi kõrgemas hinnas ja praktiseerimisel. Õhtuooteks jõime kohaliku riisiviinaga kokteili, mis niitis jalust nagu kamikaze. Mina üritasin terve õhtu end võrkkiiges tasakaalus hoida. Karin hoidis end tasakaalus ühe kohalikuga vene keelt praktiseerides.
Järgmisel hommikul selgus, et olime eelmisel päeval endale teadmata lunastanud pileti 4000 saare piirkonda ja täitsa Kambodzha piiri lähedale saarele- Koh Donile kui ma ei eksi, üleval pool on veel üks sarnase nimega saarn Koh Dong äkki. No ja bussis leidsime ühise keele uus-meremaalase Steveniga, kes meid kenasti oma tiiva alla võttis. Saabusime saarele kitsas paadikeses, mis väiksema rahmeldamise peale koheselt ümber end keeraks, seega hoidsime kõhud sees ja rinnad ees ja kotid paadis.
Saarel on tuhandeid väikseid lihtsaid bangalow´sid, mida olematu raha eest rentida saab, ning Steven tegi meile väikse tuuri. Tema bangalows me ei näinud ei moskiitovõrke ega linasid voodil ja uurisime, kas mõnes majas võiks ka linadel magada saada. Seepeale küsis Steven oma sõbralt Key´lt, kes tegi väga arusaamatu näo- mida te tahate? Linasid???
Siiski võttis ta meid sappa ja viis oma sugulase Mr. Mani bangalowdesse, kus saime toa linadega ja moskiitovõrgud ja käterätikud ja oma veranda võrkkiikedega. Mõnus. Jõgi vulises veranda all ja puhkus ronis soontesse, nii et väga enam mõteldagi ei viitsinud.
Vaatasime päikseloojangut ja mõtisklesime, et ehk järgmisel päeval teeks väikse jõetuuri. Mõte sai teoks ning viidi meid vihmaperioodi mekongile sõitma selles kitsas paadis. Saime näha riisiviina ehk puskarivabrikut, kohalikku kooli ja kleepuva riisi potsikute tegemist spetsiaalsest bambusest mida eksporditakse Laosesse hoopiski Kamodshast. Saartel on elu lihtne, lapsed rinnaotsas, vesipühvlid mäletsavad toitu, keegi puhastab riisi trümlis ja mehed mängivad mänge- võrk-jalgpalli, mis on iseäranis Laoses väga popp ja ka kuulitõuke-pentanque oli samuti esindatud.
Järgmisel hommikul siirdusime Kambodzhasse ning piiril öeldi kenasti, et näe Kambodsha on seal suunas- võtke tydrukud jalad alla ja viige end sinna. Ühesõnaga tuli mingi maa omal jalal kohale kõndida, sest Laose bussid Kambodshasse siseneda ei saanud. Igasuguseid piiriületuse tasusid (teenuste eest, mis jäid täpsustamata võeti meilt mõlema piiri peale kokku 5 dollarit kui ma ei eksi), aga rõõmsalt jõudsime kõik Kambodsha piirilähedasse linna Stung Trengi. Seal pakiti meid valgenahaksid kokku yhte minibussi ja viidi vahepeal täitsa hullu teed mööda ööbima Kampong Chami. Seal asusime otsima öömaja, mis suudaks pakkuda ka potti, kuna jalajälgedest tualetis oli eestlannadel küllalt saanud.
Ruume mida nägime oli ikka igasuguseid, kuid lõpuks leidsime midagi talutavad, kus kannatas öö mööda saata. Hommikul võttis liinibuss meid täitsa peale külalistemaja eest, kuhu meid eelmisel õhtul maha pandi. Samas tervitas meid hingetuks võttev päiksetõus.

Siem Reap saabumisel võttis meid vastu taas tuk-tuki juhtide parv, kuid meil oli vastas nö tasuta tuk-tuki juht, kes lootis et saab meid järgmisel päeval templitesse viia, mis kahjuks tal siiski vettvedamaläinud plaaniks osutus.
Samal päeval saabus linna veel üks eestlane- vana spaahunt Katre ise ning orgunnisin eestlannadele järgmiseks päevaks oma sõbrast giidi ja tuk-tuki juhi, et Angkor Wat´i avastama minna.
Kuna ise olin haigestunud ja jäin järjest tõbisemaks, siis Mr San Sambouen ja Mr Muy Vey rallisid tüdrukutega kaks päeva templites. Mina läksin lõpuks Matyi veenmisel haiglasse, et veenduda et ei ole mingit koledat haigust saanud. Hotellimõõtu mugavustega haiglas kasseeriti vist isegi hingamise eest raha, aga õnneks ei tuvastatud mul peale ägeda neelupõletiku midagi ning kurguvalu ja palavikuga võitlemiseks anti tubli hunnik ravumeid ka kaasa.
Sellel päeval adusingi et see on mu viimane päev selles linnas. Käisin vanu otsi lõpetamas ja oma esimeses külalistemajas hüvasti jätmas, kes tegid mulle ootamatult suure kingituse. Armas. Õhtul käisime kohalikku eripära ehk Apsara tantsu vaatamas, jalgu masseerimas ning khmeeride pubis koos sõpradega õlut joomas. Õhtu lõpetuseks viisid Chan Rith ja Mr Muy Vey meid khmeeride diskole BK nimelisse klubisse. Klubi ise on seest väga hämar ning rahvuslike laulude ajal kukkusid khmeerid ringis tantsukõndi tegema. Meie sõbrad lasid endale aga välja teha, kuid selle eest esinesid ka tantsulõvina.
Järgmine päev möödus bussis lõunarannikule Sihanoukville´i poole veeredes. Õhtul kohale jõudes sattusime paradiisi, otse Tai lahe kaldal olevasse mäeküljele rohelusse uppuvatesse bangalow´desse.
Kui olime peale pisikest matka kottideraskuse all kohale vaarunud ja kui alguses öeldi, et meie toad anti ära, siis võttis ikka kõhedaks. See oli aga õnneks väike süütu khmeeri nali ja saime ikkagi suurepärase vaatega kodud endale. Õndsat rahu rikkusid öösiti ainult puuputukad, kes puidus ringi uuristasid end kohutava puurimishäälega. Puukoputamaskäimine nende söömaaega ei seganud. Järgmisel päeval olid riided aga väikest peent saepuru täis.

Järgmisel päeval võtsid kaks Vietnami naist meie naisteseltskonna kohe rajalt maha, mulle tehti kohe maniküürid-pediküürid ja jalgadelt võeti karvad maha niidiga. Lisaks kõik muud piirkonnad ja massaazhid otse restoranis.
Järgmisel õhtul rannas grillitud mereande süües tuli välja, et kohaliku ettekandja peika on kohalik eestlane, kes siin kanda kinnitanud ja hotelli rajanud. Sai ka temaga väike tutvus tehtud ja eluolu uuritud. Järgmisel hommikul sõitsid Karin ja Marit Phnom Penhi lootuses, et Bangoki lennud ikka väljuvad. Nimelt oli vahepeal Põhja Kambodzhas templikonflikti Preah Vihear piirkonnas toimunud tulistamise tõttu kõik lennud Tai ja Kambodzha vahel peatatud.
Meie chillisime Katrega seal veel ühe päeva ning asusime järgmisel hommikul bussiga Tai piiri poole teele plaaniga puhata paar päeva Tai saarel Koh Changil. Üllatus tabas meid otse piiripunktis kui olime juba raha bahtidekski ära vahetanud. Selgus, et siiski Eesti ei ole nende riikide seas kes sellest piirist transiitviisaga võiksid üle kõndida ja teistsugust viisat sealt ei antudki. Nujah, mis teha. Olime löödud oma naiivsest usust sealt üle pääseda ning et eeltööd ei teinud. Kuid üle meid ei lastud. Kambodzha bussikompanii poisid orgunnisid meile takso, mis meid 40 dollari eest nägu päälinna tagasi viis. Lasime end lennujaamas maha poetada ning orgunnisime veel samaks õhtuks piletid bangoki. Äärmiselt tegus päevake oli, kui olime end õnnelikult bangokis leitud öömajas sisse seadnud ja Kao San roadil odavaid nuudleid nautisime ning tänavamelu sisse hingasime. Järgmisel päeval shoppasime end segaseks sealses ostuparadiisis MBK ning õhtul lasin endale patsid punuda. Kohevatest juustest jäid järgi hiirenirud.

Sellele järgnenud päeval sõitsime pool päeva linnaliinibussiga äärelinna, et väisata lõbustusparki, mis enneolematuid atraktsioone lubas. Esimene „bumerang“ võttis mind ja Katret suisa oimetuks ja ma palusin, et ainult maha saaks. Vahepealsed väikeste laste atraktsioonid rahustasid meelt kuni siiski proovisin esimest ja viimast korda ära Ameerika mäed. Kuna Katre kinnitas, et väga polnud hullu midagi, ta ainult ühe korra karjus- no ma karjusin nagu ratta peal terve minuti, kuni maha sain...see kohe aitas!!
Ja veel järgmisel päeval bangoki väisates saime turistilõksu maitsta. Nimelt olin kuulnud lugusid, kuidas turistid poodi meelitatakse, millejärgselt poeomanikud tuk-tuki juhile bensutshekke annavad. No vot saime me vaevalt ühelt tuk-tukilt maha astuda kui järgmine seebimullipuhuja ytles, et yle-yldse on tänase budismi püha tõttu Kuningaloss ja tempel kinni, aga tema tead istuvaid ja seisvaid buddhasid küll, keda me väisata saaksime. Lõppu tellisime endale ka kohaliku turu külastuse. No ja peale esimese buddha külastust teatas tuk-tuki juht et tema rõõmuks võiksime me nyyd yhest poest läbi astuda. Olime lahked tüdrukud ja saime ringkäigu juveelipoes vist alla minutiga tehtud. Selgus, et taoline kiire käik tuk-tuki juhile kasu ei too, ning seepeale viis ta meid järgmisse poodi. Kalliskivitehases pakuti juua ja esitleti ehete virr-varri mis minult meelitas välja väikse sõrmuse soetamise. Peale seda oli tuk-tuki juht õnnelikuks tehtud, transportis ta meid suure seisva Buddhani kuid ise tõmbas uttu. Ei tahtnud ta isegi meie raha, ilmselt oli tal meist kõrini. Mis seal ikka võtsime taaskord meter taxi, kuid selgus, et me olime kodust ainult ühe kilomeetri kaugusel. Taksojuht ütles kohale jõudes rõõmsalt naeratades- welcome to thailand! Õhtul haletseisme kao san roadil vaeseid mänguasjamüüjaid, kes omatehtud nukkudega äritseid.
Minu reis jätkus Bangokist Kiievisse, kus wc järjekorras lahke koristajaproua selgitusi jagas, ning järjekorda korraldas, hiljem lahkelt vihjates, et natšai on teretulnud. Nii palju siis korrumpeerunud Kambodzhast- Euroopa kontinent tervitas mind sarnase käitumisega, mis küll pigem nõukaaja pärandina tundus. Ju siis Kiievis ka elu endiselt vaene on. Müntidepuudusel vabandasin end välja, kuid Iisraeli tydruk kergendas end 20 Tai bahti võrra küll, missiis et see raha prouale midagi ei öelnud oli ta selle omandamise üle üsna uhke. Mina õnnistasin teda päevalõpus mõne grivnaga, sest andmine on aasiast külge jäänud ja reeglina toob see sulle endale alati õnne.

Projekti lõpp-tagant järgi muljetamine

Viimane tund koolis oli meil 2. oktoobril. Arvutiõpilased tulid oma CV-sid lõpetama ning meie saime omasepitsetud kutseid tunnistuste-jüleandmise-tseremooniale jagada.
Kui varasematel aastatel on RAFi partnerid khmeeride näol selle ürituse korraldanud siis sel aastal langes see suures osas Dominici ja minu õlgadele.
Juba tunnistuste failide tegemine võttis hea päevakese. Sain küll faili põhja Matyilt, aga tahtis see saada ümber kujundamist ja khmeeri keelde tõlkimist.
Kuna minu arvutis ei olnud seda võimalik teha, lootsime kooli arvutiklassile. Nagu tellitult läks seal elekter ara ja juba kujundatud fail jäi ka salvestamata. Minu silmis oli ainult paanika, khmeeride silmis (Vicchika ja Vichia- kooli õpetajad, kes meile appi tulid) oli ainult rahu- küll jõuab. Vichial oli kooli lähedal oma printimise poeke, kus ta kiirelt valmis tippis meile tunnistused, siis ka need välja printis.
Kogu see detailne kirjeldus on taustaks allkirjastamisele. Nimelt oli Dominicu nõudmisel saanud tunnistusele tekst- õpetasime microsoft windowsi ja office´t. Matyi läks seda teksti nähes näost siniseks ja halliks, sügav rahu kadus temast nelja tuule teed. Elavalt veheldes ja ahelsuitsetades päris ta mult aru, et kas ta on vähe meile selgitanud, et me ei saa õpetada tarkvara mille kasutamiseks meil luba pole, mida aga windows ja Bill Gates kogu oma kupatusega on. Seetõttu ju me ka neile open office´t õpetasime jne jne. Dominic oli aga veendumusel, et kogu Kambodzhas ei tea ja ei kasuta Open Office´t keegi ning õpilaste jaoks kasulikum on jätta see windows sinna tunnistusele.
Asi lõppes muidugi sellega, et mina lippasin (loe väntasin end jalgrattal ja keel vestil) poodi tagasi, lunisin, et Vichia teeks ületunde ja et ta veel samal õhtul need tunnistused OpenOffice vrsioonis valmis saaks, et ma saaksin veel samal päeval allkirjad ja saaksin need järgmisel päeval tagasi lamineerimisele tuua. Nimelt on kliima niiske ja paberi ilu tagamise nimel tahtsime need ära kiletada. Nu vot sellise rabamise tulemusena kõik ka nii laabus ja khmeeride silmis olnud sügav rahu sai end õigustet.
Järgmisel päeval tellisime tseremooniaks küpsetisi, mis oli suht-koomiline, kuna khmeeride saiakesed on kõik teistsuguse maitsega, seisime me leti ees ja maitsesime lõunasöögiks järjest enamus saiakesi ära, lõpuks sai määravaks ikkagi hind, mitte maitse...viimane aga jäigi teistsuguseks.
Veel kauplesime turul puuviljade üle ja rohe-roheliste banaanide ostmine võttis meid nõutuks. Kui need järgmisel hommikul on sama värvi, siis ei söö neid keegi- müüja vandus meile jumala keeli- uskuge, need banaanid on homme hommikuks kollased ja tõepoolest seda nad olid. Kliima teeb ikka oma. Kui Eestis oleks sama juhtunud ehk kuu ajaga, siis Kambodzhas palun väga 10 tunniga.
Laupäeval 4. oktoobril toimus siis tunnistuste üleandmise tseremoonia. Hommikul võtsime tuk-tuki- kauplesime natuke pidulikuks puhuks lilli, mille eest arve saamine võttis oma 15 minutit. Ilmselt olime esimesed, kes midagi taolist selle naismüüja käest tahtsid. Lõpuks saime ärarebitud äärtega paberitükikesele kirjutatud arve- flowers 5 USD. Loodan südamest, et Ungari maksuamet ei kergita oma kulme taevakõrgustesse taolise arveldusdokumendi peale :)
Kogu tunnistuste üleandmise üritus aga oli nii ulmepidulik kui veel olla sai, meid sätitati nö lavale direktori ja khmeeriorganisatsiooni esindaja vahele, õpilaste pilkude alla istuma, peeti kõnesid- ka meie pidasime ning lõpuks said kallid õpilased tunnistused, kingiks veel oma portreepildi ja Lastekaitse Liidu helkurid, et pimedas ikka turvaliselt liigelda. Tundus, et taolise asju nähti seal maal esimest korda.

Peale õpilaste fotonäituse avamist (mis sai üsna leige vastuvõtu, tundub et kunst ei ole veel rahva südametesse jõudnud) toimus huvitav asi- kõik sõid laua tühjaks ja jõid jääkasti jookidest tühjaks 15 minutiga. Hämmastav. Kiire lõpuga üritus. Siis küsisid õpilased meie kontakte ja läinud nad olidki. Meie hinge tekkis vaikne rahuolu, sest sai ju ikkagi tarkust jagatud ja kui khmeerid nüüd seda veel praktiseerivad hoolsalt, siis peaks 30 arvutioskajat ja 10 fotoaparaadi käsitsejat Kambodzha Kuningriigis rohkem olema.

Hingede pyha ehk Pchum Pen

Selle nadala alguses kulmineerusid siin hingedpyha tahistamised templites. Tahtsuselt teine pyha kuningriigis algas juba pool kuud tagasi ning pyhapaeval, esmaspaeval ning teisipaeval votsid koik pagoda-kylastamise - tee jalge alla. Lisaks hommikul 3-5 vahel konnitakse tanaval, visatakse jokke kyynlaid jumalatele ning templiymber visatakse riisipalle esivanematele.
Pyha paikmuutub Pchum Pen'i ajal toeliseks rahvamajaks, yles pannakse lava, kus etendatakse tykke, toidu ja nannikarud taidavad khmeerirahva soove ja ihasid samal ajal kui kogu linn sulgeb áritegevuse.
Meie jaoks oli pyha pyandiga, kuna Dominic otsustas mungaks hakata. Kolmeks paevaks!
Ettevalmistus vottis tal nadalakese ning pyhitsetud sai ta laupaeval. Vaidetavalt on voimalik mungaks hakata koigil meessoost isikutel hoolimata vanusest ja rahvusest. Dominici hirmud olid seotud pigem praktilist laadi kysimustega- kui kiiresti juuksed tagasi kasvavad (nimelt pidi ta pea paljaks ajama- samuti loobuma kulmukarvadest, nagu koik teised mungad siin 2 korda kuus teevad) ning teiseks kuidas tulla toime kohutyhjusega, sest mungad voivad syya ainult hommikust ja lounat, ohtul joovad teed, kohvi voi karastusjooke. Vaimsuse ja hingeharimise teemal vaga juttu Dominicilt ei tule, seega tapselt aru ei saa ka mis motiividel ta mungaks hakkas. Voibolla lihtsalt, et olla koos oma sobraga Munk Leniga Wat Kesaramis.

Mina tahistasin pyha kondimismeditatsiooniga vaikuses Angkor Watis pyhapaeval. Dzungel Angkor Wati ymber oli ikka vaga lahe, sest peale paikseloojangut nii kella 19 paiku hakkab igasugu ponevaid haali kostuma ning tulemardikad vilgutavad end pimeduses nagu majakad ja kui liiga kauaks Angkori torne imetlema jaad, siis pahased sipelgad, kelle kodus jarsku maailmatuma suured takistused on maandunud, ryndavad jalgu nii, et kogu me meditatiivne seltskond kilkas ja plagas.

Esmaspaeval kutsus aga Chanrith (kellele varsti pea kaks kuud olen inglise keelt opetanud) kaasa oma kodukohta. Mina sain soita tema sobra Sambeuni motikal ning kaasa ostsime turult natuke soogikraami kylakostiks. Huvitav oli see, et iga turg rohkem maa ja kyla poole oli jarjest vaiksema valikuga- rikkalikust puuviljaletist Siem Reapi lahedal oli Prey Chrumi lahedal jargi ainult vaiksed rohelised apelsinid ja kaks hadist pomelot. Ning kui ma veel maininud ei ole, siis kilomeetri poste siin ei ole, seega kasin ma kylas, mis oli 1 mootorrattatunnisoidukaugusel :0 ning teede olukorda arvestades arvaks et nt 20-30 euroopa kilomeetrit, mis jargmisl paeval avaldus kehas nii nagu oleks terve eelmise paeva riisipollul riisi istutanud.

Selles kylas aga siis nagin toelist maaelu, kus inimesed elavad ikka agraaryhiskonna moel- aedvilju kasvatades ja lehmi pidades. Tsipa lihtsam neil ikka eestist on, sest maja kytma ei pea ning puuviljad kasvavad oues aastaringi, kuid tervis on neil kehvem ja arstiabi pole kattesaadav.
Arstiabi on "kirjade jargi"tasuta kuid tegelikult kui keegi haigestub, siis tuleb kogu suguvosal rahad kokku panna, et maksta igale inimesele altkaemaksu kellega haiglas kokku puututakse.
Chanrithi peres on 8 last, lisaks ema ja tádi ja vanaema. Kuna isa suri 6 aastat tagasi siis tema kui vanim poeg peab hoolitsema koigi teiste eest. Ainult vaiksemi ode on veel kodus ning erivajadusega vend, kel arukest vahem kui teistel.

Kogu perekond aga pages minu kui valge inimese hirmus karmelt kooki. Paeva lopus kui olin neile vahepealsete pagodakylastustega hingamisruumi jatnud hakkasid nad vaikselt ykshaaval muga tutvust sobitama. Khmeeri keeles loomulikult.
Pagoda kylastamine maakohas aga vordus samaga nagu oleksin ise loomaaiapuuri sattunud.
Inimesed muudkui vaatasid ja puurisid mind oma pilkudega. Moni julgem tuli katsuma ka.
Chanrith muudkui utsitas et mine tee pilti, no kus sa teed kui sa teistest nii erinev oled, tahaks ikka kuhugi nurka ara pugeda. Tema aga selgitas loomulikumast-loomulikuimal moel, et sa oled esimene valge inimene siin kylas ja nende jaoks oled sa nagu jumal. Eksole! Palun vaga :)

Rahvamassid aga templiymber pidasid oma pidu, kohvikud kársatasid liha, myysid karastusjooke ja lastele jaatisit, mida tehakse pudijäást, millele valatakse peale kondenspiima ning siirupeid. Kylavahel mangiti raha peale vorkpalli, nagu siin koike mangitakse raha peale- kaarte, kingaviskamismangu jne.

Lounasoogil selgus, et mind on vordsustatud meestega- inglise keelt konelevad mehed ja mina soime eestoas ning naised piilusid aegajalt koogist, millal maitsvat pahklikastet juurde tuua. Appi- no nii kreisi tunne ikka. Ma ju olen ka naine ja ma ei saanud midagi teha et muuta seda ebavordsust- naine on teenindaja ning vaatab et mees ikka kohu hasti tais saaks. Parast koristab noud ja mees ainult monuleb ning viskab end vorkkiike tukkuma. Kallile kylalisele satiti samuti bambusmatile ase valmis, kuid nihverdasin end ikka valja sellest "kohustuslikust magamisest".
Ahjaa ja porandale kukkuv toit lykatakse porandapragudest alla kanadele, huvitav kas siinseid jalgadel maju voiks ka kutsuda kanajalgadel majadeks, sest kanad ju ometigi seal all elavad.

Labi tolmu ja aukude koduteel, ahmisin endasse riisipolde paikseloojangus, et ikka ara meelest
ei laheks kui sinna pohjamaa kylmusse naasen. Kogu selle jumalate ja esivanematehingede meeleolus sai koduteel puhkepausil tolmus nimetatud Chanrith- god of Smoke'iks, Sambeun God of Road'iks ja mina God of Standinguks :)