Lugu väiksest kuningast

Üheks suureks õppetunniks siin Kambodžas on ja saab ka edaspidi olema kannatlikkuse ja mõistmise arendamine iseendas suhtlemisel tandempartneri Dominiciga.

Dominic on pärit Saksamaalt (linnast nimega Ulm) ning on hariduselt elektriinsener. Pildil uinub ta parasjagu tuk-tukis...

Juba eelnevatel koolitustel oli märgata, et oleme äärmiselt erinevad inimesed ja ei pruugi otsida ühte ja sama asja siit Kambodzhas ja elus üldse.

Dominici jaoks on elu keeruline ning headust on ümbrringi väga vähe! Toon mõningad näited:
- Mulle ei meeldi X-Baar absoluutselt, seal on kõik nii kallis (so meie lemmikbaar, kus on tasuta wifi ja õlu maksab 10 krontsa)
- Mulle ei meeldi meie külalistemaja personal, nad on nii ebaviisakad. Mitte kunagi ei vasta nad mu tervitustele ja seega nad ei oska, ega tea kuidas majutusteenust osutada. Nad ei ole juba 3 korda mu tuba koristanud, alati pean ma küsima vett või tualettpaberit ning kaebama. Nad on nii laisad ja vaatavad päevad otsa telekat. (Jutt käib meie kodust- külalistemajast MON PA PA ( vt pilti), minul muidugi on teistsugused kogemused...)
- Piletimüüjal Kouleni mäe juures ei olnud müüa vett, saksa versioon on sellest olukorrast- tal mitte ei ole vett vaid kindlasti ta ei TAHA seda meile müüa, sest siis saab meilt veel raha välja pressida
- Tuk-tuki juhid on lihtsalt nii laisad kui olla saab ja nad ei taha meid teenindada laiskuse tõttu, mis siis, et võibolla see rahasumma mida pakume on nende jaoks liiga väike, et bensiini ja ajakulu ära tasuda
- Inimesed, kes vaatavad televiisorit on rumalad, kulutavad oma elu ja ei tee midagi kasulikku!
-Dominici arvates on hiinlased kõige hullem rahvus maailmas. Nad on võimetud integreeruma ja austama teise maa kultuuri ning kombeid, seega tuleb neid vihata, mitte aktsepteerida neid sellistena nagu nad on. Eelkõige said pilusilmad sauna üks päev kui Dominic oli käinud Angkor Watis ja ei õnnestunud tal saada ühtegi pilti ilma hiinlasteta, kes olid kogu templiala hordide kaupa vallutanud........pildistamine on D-i lemmikhobi ning eriti just ehitised......... Selliseid arvamuseavaldusi on tal palju!

Meie väike kuningas on meie elu keskpunktis iga päev- näiteks kui talle on soovitud laste poolt head õnne, siis on ta tükk aega rõõmus- et TALLE õnne ja edu sooviti või kui just TALLE, mõtelge kingiti käevõru, mida ta ei ole raatsinud tänavalastelt 1 dollari eest osta (10 tk). Või et just TALLE pakutakse tasuta mootorratta sõitu.
Kriitiliseks muutus olukord selle nädala keskel, kui Dominci arvuti üles ütles- ta oli tõeliselt tujust ära, ta keeldus olema konstruktiivne ja nägema lahendusi ning oli tige meie peale, sest meil on arvutid, millega saame netis istuda ja tal ei ole midagi. Kõik kohtumised ja söögiajad oli ta tujust ära ning tige- nii et mina üritasin lõpuks seda energiat vältida. Pomm plahvatas kui Matyi hakkas uurima, kas ta ikka tahab siin olla ja kas talle Kambodža meeldib? Muidugi meeldib- ainult, et ta vihkab seda olukorda, et tal ei ole arvutit ning ta ei saa aru, miks ta ei või olla kõigiga vihane ja seda väljendada. Ta keeldus isegi meie arvuteid kasutamast, sest oli nii vihane...
Kogu tema elu saadab ülim nõudlikkus kõigi teiste suhtes (kauplemisele kulutab ta tunde, et saada paremat hinda) ..... eile kui leppisime kokku sõitu Phnom Koulenile, siis arutas ta pikalt, et mis kell startida- lõppeks nõudis, et tuk-tuk tuleks kindlalt kell 3.45, et me näeks päiksetõusu ning lõppes asi sellega- et kohal olid õigel ajal tuk-tuk juht ning Kersti, kuid mitte Dominic- tema saabus kell 4.00...

Kõik need on vaid näited hetkedest, sest tegelikult on kummaline, et temaga juhtub igasuguseid asju- küll lõikab ta sisse endale toas oleva propelleriga ja on nagu Monk, et haav jumala eest baktereid ei saaks. Siis ütles ta jalgratas üles või siis järgmisel hommikul on tal pool selga allergias ning kestendab. Kummaliselt palju pisiasju, mis võivad tulla stressist või energiast millega ta siin ringi kõnnib.

Loodan, et see ei kõla kui suure kaebamisteraamatu esisissekanne (mida see alateadlikult ka kindlasti on) vaid kui üks võimalus arendada ennast ja saada teada rohkem sakslastest.
Vabandused saksamaa fännide ees ette ja taha, võtan seda kui õppetundi ühest inimtüübist :)

Monk chat ja Raya Yoga keskus

Kui kaasGlennie Aire Lõuna-Aafrika blogist http://aireaafrika.blogspot.com/võib lugeda, et ta asus vormima oma niigi ilusat peput aeroobikas sama ilusaks kui aafrika naistel, siis mina otsustasin oma vaimsusega tegeleda.
"Laulva puu kohvikus" ei saa mitte ainult hästi süüa, vaid saab ka praktiseerida pilatest, joogat, võtta algkursust meditatsioonis ning tšättida (jutelda) munkadega vabas vormis budismist ja nende elust.
Monk chat on siis kord nädalas- kui eelmisel nädalal saabusin hommikul 5.30 ja polnud seal kedagi, siis sel nädalal taipasin õigel ajal ehk õhtul 5.30 minna. Maja oli rahvast täis ning neli munka- Sok, Len ja nende sõbrad samuti kohal. Peamiselt on kohale ilmunud noorem rahvas, enamuses vabatahtlikud nagu minagi ning jutt kulges ümber budismi filosoofia.

Mungad on justkui õppinud esinemist ja suhtlemist ning on äärmiselt vabad- toovad lihtsustatud näiteid igapäevaelust- armuelust ja viskavad kilde, et kamoon- Buddha kuju on ju tsemendist. Buddha ise on inimene, seega kõigist meist võib saada Buddha, kui saavutame enlightmenti.
Veel, et on 2 erinevat budismi liiki- Thereavada ja Mahayana, millest mungad praktiseerivad konservatiivsemat Therevada budismi. Nende jaoks on olulised 4 alustala- maa, vesi, tuli ning tuul ning eelkõige peaks me elus lähtuma 3 asjast: tee kõike hästi, väldi halva tegemist ning puhasta oma mõtted halvast. Siis saad olla õnnelik ning nagu M. Gandhi on öelnud- pure happiness is pure emptyness!

Seda emptynessi käin ma jahtimas nüüd aga teisipäeviti ja kolmapäeviti Raya Yoga keskuses, millel isegi Tartus esindus olemas on. Huvitav on see, et Yoga- tähendab nende jaoks olla ühenduses (connected)- iseenda, looduse ja millega iganes, nii et see annab sulle positiivset energiat. Yoga ei ole füüsiline, mida mina siiani arvanud olen... Mediteerimiseks kasutatakse algajate puhul kontsentreerumiseks pilti ja muusikat (juhendatud teekonnaga iseendas), kuid hiljem juba praktiseerides- võid silmad lahti teha seda igal pool. Maureen, meie õpetaja teeb seda siin näiteks jalgrattal sõites. Oluline on, et saad kontrollida/suunata oma mõtteid ja valida kogemusi, mitte vastupidi.

Igal juhul olen mõlemal korral pärast meditatsiooni vajunud totaalsesse lõõgastumisse- esiteks on raske ennast jälle liigutama hakata, sest vaikuses ja rahus on nii hea olla ning koju jõudes on autopiloot-voodi ja unenäod! Kõik see tundub praegu hea ja õige ning mõnus.

Öeldakse ju, et need, kes teavad- need ei räägi ja need, kes räägivad- need ei tea! Mina tahan kogetut jagada, et sellest õppida- jõuda oma tunnete ja erinevate energiate äratundmisele.

Om mani padme hum on ilmselt kõige populaarsem mantra budismis! Seda võib tõlkida näiteks nii - mediteerimine, kannatlikkus, distsipliin, tarkus, usinus ja lahkus.

Seda kõike teie ellu!

Kersti Putim Austraaliast

Kallid sõbrad, nagu reisidel tavaks antakse mulle uusi tiitleid ning nüüd ei ole ma mitte ainult provva Pümm (belgia prantslaste hääldus perekonnanimele Puhm), vaid peaaegu et oleksin saanud proua Putiniks :) Loodetavasti venemaa ekspresident ei keera praegu kuskil Kremli läheduses ärevusest teist külge!

Nimelt käisin nädal tagasi verd andmas ja pühapäeval taaskontrollis, et kas kõik on ikka vere ja minuga hästi. Mulle väljastati doonorikaart mis ütleb, et tegu on Kersti Putim´iga ning minu kodumaaks on saanud Austraalia, missiis et ma eelmisel nädalal selgelt märkisin Estonia. See on jälle üks khmeeride omadusi, kui kõik turistid on kas aasiast, austraaliast või äärmisel juhul inglismaalt, siis suure tõenäosusega kas ma ise luuletasin oma päritolu kohta või puudus neil arvutis vastav riik. Igal juhul puudus vajadus uut kaarti vormistama hakata ning hiljem saab selle reliikvia paigutada perekonnamuuseumisse :)

Inglise keelega on ka nii, et esimesed päevad ei saa üldse aru, mida khmeerid räägivad, siis saad aru, et kõik sõna lõpud jäetakse ära ja House asemel räägitakse hau, Chiken on tšikee jne jne Muidu on see khmeeri inglise keel ära õpitav, kuid kui nad nt telefonis hakkavad sulle seletama, kuidas mingit kohta üles leida- no siis on jama majas, sest see on üks suur rodu pudrukeelt....muidugi minu jaoks. Reeglina päästab sind vaid mõni läheduses olev khmeer, kes kuulab jutu telefonis oma keeles ära ning siis hiljem selgitab puust ja punaselt. Ning kui peaks tekkima küsimus, et miks ma kaarti ei kasuta- siis kaardimajandus siin sakib, pooled tänavad puudu ja tänavatel nimesid ei ole- kogu linnas on praktilisel 3 nimega teed- üks on national road (riiklik tee) number 6, siis on Sivvatha puiestee ning siis veel tee, mis viib Angkor Wati :) sellegipoolest toimib kõik, sest kohtasid leitakse üles lähedal asuvate kuulsamate ehitiste/asutuste järgi.

Täna sai teoks reis väljas poole linna- elu pikim reis tuk-tukil kokku 100 kilomeetrit + 26 kilti mootorrattal. Plaan oli minna vaatama templit Bantey Srei, mis on ca 37 kilomeetrit linnast välja. Muidugi Matyi arvas, et see ei ole valimiste tõttu targim ettevõtmine ja kui midagi juhtub- you must return immidiately! Eile õhtul üritasime hommikuks ära rääkida tuk-tuki ja motodopi juhte, tingimine hinna üle kestis ca pool tundi, sina oled keskel, nemad ümber ja muudkui üritad nalja visata ja tingida. Härrad transportöörid ütlesid kohe ausalt ära, et sina madaam oled nii raske ja suur, et me sind ei viitsi motikaga küll viia. Seega valituks osutus Tuk-tuk ja juht Vitak- 15 $ sinna ja tagasi. Kell 4.00 startisime ja 5.30 olime kohal, et näha päiksetõusu, kui ilmnes ebameeldiv asi, et pileti oleks pidanud ostma 30 km tagasi ning kohapealt osta ei saa. Dominic oli asjast häiritud, kuid pakkusin välja, et äkki siis hoopis lähme 13 km edasi Phnom Koulani vaatama. See on tähtis mägi, kus kunagi ammu-ammu Angkor (khmeeri riik) alguse sai- nagu esimene linn või nii. Vitak naeris meid tükk aega, et ikka kuidas me tahame sinna minna kui tuk-tukiga mäkke üles ei saa... Enne teele asumist sõime kohaliku naise kodu-söökla-majas hommikust, samal ajal köhisid lapsed kõrval võrkkiiges nii valusalt, et pigem oleks pidanud neid hakkama haiglasse toimetama.

Hiljem selgus, et tegelikult oli tee Phnom

Koulenisse halb, mis halb- auk ja porilomp,

auk ja porilomp ja nii u 5 km.

Vahepeal natuke kruusakat ka, kuid kujutage ette ilusat punakaspruuni teed, mille kõrval on erkrohelised riisiväljad!!!

Samas oli see meile esimene võimalus näha loodust, draakonivilja istandusi ja ehedaid inimesi kõndimas valimistele kohalikku kooli.

Valides tuleb siin anda sõrmejälg- ei mingit kastide ristitamist, sest korruptsioon on suur. Ainsana maksab siin sinu sõrmejälg, mis on abiks ka kirjaoskamatutele.

Eluasemed on tee ääres väga lihtsad- vaiad ja katus, auklikud kiled seina eest. Usun, et nendes kodudes tõesti elatakse võibolla 1 dollariga päev terve pere jaoks.

Phnom Kouleni sissepääsu juures hakkas Dominic ajama, et lähme jala ja samas oli võimalus rentida motikas (muidugi ekstra raha eest)- kuna turvamehed meile vett ei müünud (sakslase arvates meelega, et meist viimast raha välja pigistada) siis tundus mõistlik valik ikkagi võtta motikas- teadmata kaartide usaldusväärsust ja järgmise veemüügiasupaika. Härra fritz oli kohtuvalt rahulolematu, et teda sunniti ka minu otsuse tõttu motikat rentima (ilmselt ta ei tahtnud üksi džunglit avastada).

Ning algas täielik off-road seiklus- mäest üles ja alla august mööda ja läbi- hüpekatega ja puha. Selge on see- et järgmisena tahaks teha motika load- seega Anniki tee mõlemad, kui sul praegu on veel võimalus!!!

Mulle väga meeldis kogu see sõit üles ja alla, sest vaated loodusele on super ning ülesse mäe peale oli ehitatud tempel, kõrgele-kõrgele-kivi otsa- hämmastav.

Templi sees muidugi lamas Buddha, kellel oli isegi nabaauku kalliskivi pandud. Siinsed Buddhad on natuke tuhmimad, kui Taimaal. Seal on Buddhad väga kuldsed, sest iga külastaja saab kullalehega teda kaunistada kui soovi on.

Peale seda läksime vaatama "River of thousand lingas", mis otsetõlkes on siis 1000 peenise jõgi :)

Siinses religioonis olnud Linga (peenise) kultus, mis tähendas viljakust ja õnne, ning eriti hea on kui Lingast voolab vesi üle.

Pärast lingaga veega uhtmist on see vesi viljakas, ravib igast hädast ja seetõttu ongi jõepõhja inimkäe abiga tekitatud lingad, mida on u 1000.

Ilmselt peaks seal kindlasti proovima ujuda :) Vesi on selge ja puhas, võrreldes linnas oleva pruuni, haisva ja prügisse uppunud jõega.

Järgnes veejoa külastus, mis oli täpselt nagu

filmides nähtud- džunglisse peidetud paradiis!

Lapsed suplesid ja mulistasid seal küll väga õnnelikult ning suured inimesed ujuvad riietega!

Khmeerid millegipärast ei kanna supelriideid, rannas pidi sama lugu olema- sumavad oma teksastega ujuda ning pärast kuivavad päikse käes...

Kohalikud müüsid meile veel kuivatatud banaane tuhksuhkruga- oi kui nämm see oli.

Tagasireis, aga lõppes uue saavutusega- barangid Dominic ja Kersti uinusid rõõmsalt tuk-tuki tagapingil aukuderütmis- väga magus uni oli ning Virak aegajalt ikka hüüdis, et kas kõik korras? Minu jaoks ei ole kunagi olnud raske magada lennukis, rongis, bussis- aga kõrgem pilotaaž kuulub siinsetele lastele, kes ema ees jalgrattal istudes toetavad pea leistangile ja tudivad armsalt!

Ilmselt sõnades on raske edasi anda seda, et tegelikult oli see üks lahedamatest päevadest elus- lihtsalt sa ei tea mida järgmisena oodata...ning avastus leida on lahe!

kohustuslikud reklaamiminutid :)

GLEN (Global Education Network of Young Europeans) on 11 Euroopa Liiduliikmesriigi kodanikeühenduste ning Saksa maailmaharidusega tegelevaorganisatsiooni ASA koostööprojekt. Ühise tegevuse eesmärgiks ontõhustada maailmaharidust Euroopa riikides ning toetada noorteaktiivset osalemist säästliku ja solidaarse mõtteviisi edendamisel. GLEN projekti rahastaja Eestis on EestiVälisministeerium.

Valimised tulemas...

Eile sain kogemuse võrra rikkamaks. Nimelt olin plaaninud pühapäeva puhul sõita Battambang´i mis asub põhjas, ca 4 - tunnise bussisõidu kaugusel, siuke väike linnake, kust saab paadiga mööda Mekong´i jõge tagasi alla Siem Reap´i sõita ja see pidi üks ilusamaid ettevõtmisi siinkandis olema. Et muudkui aga imetled Tonle Sap´i, linde ja päiksetõusu. Kogu ettevõtmisele tõmmati vesi peale mu Ungari organisatsiooni poolt, mis tegelikult osutuks pisut pingeliseks poliitiliseks olukorraks. Põhjuseid on mitu, kuid esiteks see, et 27. juulil toimuvad siin valimised ja seega on kulisside taga palju actionit toimumas ja 101% turvalisuse tagamiseks tuleb hoida end tahaplaanile. Võitlustandril on 2 parteid -Cambodian´s People´s Party, mis on peaministri Hun Sen´i oma ja kuninga Norodom Sihamoni oma. Cambodian´s People Partei esindusi on kõik kohad täis- templi ümbrus, linnad ja külad. Peaminister Hun Sen on olnud võimul üle 20 aasta ning samuti võitis tema partei valimised 2003 ning ta taasvaliti 2004. Kõikse popim mees hetkel siin on siis alloleval pildil!



Samas oli Hun Sen üks Khmeer Rouge´i ninamehi, kuigi ta ise väidab vastupidist, et oli ainult sõdur. Kuningal on Kambodzhas rohkem esindusroll ja seetõttu võibki näha internetikohvikutes, söögikohtades suurt peaministri ja tema abikaasa pilti ning väiksemat kuninga pilti. Samuti ei soovita meie organisatsioon RAF (Royal Angkor Foundation) mul NGO-dega kohtudes (mis on minu selle nädala ülesandeks) rääkida sellest, et MTÜ on kuninga poolt asutatud! Huvitav fakt on ka see, et kuningas on õppinud Tšehhoslovakkias balletitantsijaks ning on homo, seega kui lapsi ei tule, mis saab monarhiast? Aga palun, siin ta on 55aastane kunn ise :)




Nüüd teisest põhjusest - kogu kevade on siinkandis hõõgunud konflikt Tai ja Kamb-a vahel kahe riigi piiril asuva Hindu templi Preah Vihear pärast. Kunagi otsustas rahvusvaheline kohus, et see kuulub ikka Kambodzhale, kuid Tai riigiga peab toimuma koostöö ning ainuke hea teega ligipääs on sealt poolt. Kuna tegu on maailmapärandisse kuuluva paigaga tahavad mõlemad riigid seda omale ja kunagi oli Tail häid maamõõtjaid vähe ja toona Pranstlastele kuulunud Kambodzha maamõõtjad joonistasid piiri kenasti nii, et tempel kuulub nüüd khmeeridele. Miskit sarnast nagu Eesti ja Venemaa konflikt Petseri kandi pärast. Anyway on siiski asjad pingelised ja homme kohtuvad mõlema riigi peaministrid piiril koos sõduritega. Loe lisa BBC-st http://news.bbc.co.uk/2/hi/asia-pacific/7507425.stm

Tagasi stuudiosse ehk valimisteema juurde. Valimisprotseduurist tavakodanikule- asi ise pidi käima nii, et kui inimene elab oma kodukohast kaugel, siis ta peab ootama koju kirjalikku luba, mis lubab tal siis 4 päeva varem sõita kodukanti, et teha linnuke õigesse kasti. See viimane sõnapaar on eriti oluline, sest kui keegi saab teada, et tegid risti valesse kasti, ei pidanud asjad kõige paremini olema...võibolla sõidab keegi pärast uhke autoga su maja ette ja viib su kaasa...ühesõnaga sarnaselt olukorraga, mis meil oli vahetult Eesti iseseisvuse saabumisel...must äri lokkas ja maffia samuti.

Päevavalges tundub elu siin siiski rahulik. Eilsel tšellokontserdil lastehaiglas rääkis Dr Beat Richner, artistinimega Beatocello, et ta on oma igalaupäevase programmi muutnud lühema vastu-seda eelkõige RAHU nimel, et mitte kedagi haavata või põhjustada konflikte. Beatocello on khmeeri laste heaks aidanud šveitsi ja annetajate abiga ehitada kokku 4 lastehaiglat 30 aasta jooksul, ta näitas filmis, kus ta noore mehena kuulidesaju ajal lapsi ravis... Nimelt tavatseb ta muidu üsna teravalt sõna võtta, et midagi muuta ja paremaks teha...seda saaksite ka teie kallid lugejad, kui külastate kodukat http://www.beatocello.com/ ja soovi korral annetate raha! Mina annetasin täna verd, mida on ka väga vaja, sest praegu on möllamas meningiit ja entsefaliit ja Tanqua-palavik.

Hommikul tuli muga tänaval rääkima New Yorgis elav Won Len (khmeeridel on alati perekonnanimi enne eesnime ja neile väga-väga meeldib kui neid nimetatakse täisnimega). Len on üleelanud ainsa inimesena oma külas Khmeer Rouge´i- ajal kui Siis 1973-1975 tapeti inimesi, peamiselt harituid ja õpetajaid, tema külas tapeti kõik, va tema. Väidetavalt ta varjus põõsastes ja jõudis 7 päevaga üle Tai piiri, kus UN aitas tal USA-sse emigreeruda. Ta on juba teine khmeer keda ma kohtan, kes on tulnud kodukanti külastama. Len rääkis, et ainus mida praegu soovitakse on rahu ja nendelt valimistelt oodatakse väga palju...terve nädala on sõitnud mööda linna veoautod kõlaritega ja kollaste kostüümidega inimestega kastis (u nagu Hiina tuletõrjujad), kõlaritest lastakse linnakodanikele valimispropagandat- kujutage ette kui Savisaar järgmistel valimistel nõnda veokastiautos mööda Eestit sõidaks :)

Samal ajal valimistega toimuvad meie külalistemajast ületee templis matused, ettevalmistused algasid 3-4 päeva tagasi, neljapäeval ehitati surnule viimne puhkepaik ehk tuleriit (siin põletatakse surnuid) ning kuna lahkunu oli seotud templiga, toimub see eriti uhkelt (kusjuures elas ta 102 aastaseks). Täna on hommikust peale kostunud kurbi laule ja kokku see protseduur võtab juttude järgi 2 päeva. Meil on oma mees Havannas, nimelt Dominic sai ükspäev templis jutule mungaga, kes kutsus teda matustele, seega oleks väga põnev kuulda toimunust ja näha ka pilte. Ise kohaleilmumine oleks olnud ilmselt kohatu.... Siin tuleb tihti oodata kuni khmeeri inimesed sinuga harjuvad- külalistemaja tüdrukutel võttis see aega 7 päeva- jahedast teenindamisest sai täna kommide vahetamine ja jalgratta parklast väljaaitamise üritus! Lahe!

Vat nagu Angkor Wat.... või hoopis šahhmatt?

Suez day!
so khmeeri keeles tervitus, millele vastavalt päeva olekule lisatakse kas hommik, pärastlõuna või õhtu eraldi sõnadega juurde.
Eile tabas mind koduigatsus, mida sai leeventatud klaasi veiniga Dominici ja Matyi seltsis siinses parimas hiinakas, miski Pelmeeni nimeline koht. Kuna mulle pikka aega jooki ei toodud, siis käis kohe läbi teooria, et ega naised kanget alkoholi siin tellida ei või....ahhaaa kuid lõpuks toodi ikka. Pärast võtsime väikse napsu X-baaris, millest on kujunenud meie igaõhtune lemmikkoht, sest tuul käib läbi, pole seinu ega midagi- istud bangalo all ja naudid tasuta vaierlessi. Lisaks mõnus muusika ja baariteenindajad on pidevalt laksu all, seega sa ei tea kunagi, milliseks su tellimus kujuneb- saad kas õlu asemel midagi muud või hoopiski mitte ja see pidi väga Khmeerilik olema, olenemata tarbitud aine kogusest...

Eile oli superasjalik päev kogu selle aasias viibitud aja jooksul, sest nagu öeldud asjad võtavad aega....tavaliselt on meil 1 kohtumine või 1 asjalik tegevus päevas, aga eile tegime plaani ja hommikul alustasime vara Pshar Leil jalgrattashoppinguga ning jätkasime House huntinguga e maja otsimisega. Olime linna peal juba sõna lasknud käima, et otsime officet koos 3 magamistoaga, aga lõunat süües haarasin härjal sarvist ja asutsin sisse multifunktsionaalsesse ärisse- internetikohvik multiteenustega koos kinnisvarabürooga. Mr Luon Thean oli äärmiselt lahke ja lubas meid kohe viia ühte maja vaatama. Sellest kujunes tuk-tuki tuur mööda linna, sest nimelt khmeer kõigepealt vaatab milline inimene sa oled- st kui tüüpiline valge barang (tõlge: nõuad, kamandada ja oled ülbe) jääb äri lühikeseks. Kui kena inimene ja eriti NGO-st, siis tuleb sind kohelda hästi ja nii me nägime kokku 4 maja, mille kuuüür jääb 3300-5500 EEK vahele. Äärmiselt põnev ja huvitav on näha villasid heas naabruskonnas ja siis jällegi kahekordseid puumaju, mida eestis kutsutaks kuuriks, sest õhk käib vabalt läbi, aga mille plussiks on ilmselt banaanipuu, mille viljadeni ulataks vabalt käe aknast välja sirutades. Esimesse villase koliks küll kohe, aga eks näis kuidas ressurssid meid välja kannavad.

Tagasi shoppingu juurde -jalgratta ostmine kujunes kolmetunniseks edukaks ettevõtmiseks :) Eelkõige tuleb siin turule minnes varuda kannatust hobuse moodi ja siis saad oma ratta kätte ka! Käid ja vaatad ringi, uurid asja ja nii möödub 1 müüja juures tunnike või kaks. Dominic soetas oma 2 meetri kohta suurima musta ratta, mis saada oli ning lasi paigaldada endale 2 korvi-ette ja taha, nüüd on ta saanud kohalikuks staariks- kõik muigavad ja naeravad tema kummalist ratast, sest kõigil on korv ainult eest. Minu ratsuks sai kasutatud mettalikhelesinine meesteratas 350 kulli eest, mis algselt pani müüjapoisi sõnatult naeratama- no kuidas sa valge naine tahad meesteratast, aga kätte sain...väga hea ratas on! Täna tegin sellega kogu Angkor Watile tuuri peale (Wat tähendab templit ja Angkor tähendas kunagi Khmeeri impeeriumi ajal pealinna või siis püha linna, seega on tohutu suurel maalahmakale rajatud 9-12 sajandit enne kristust meeletult templeid, suurusjärgus valgest majast kuni väikse pagodani).... pole midagi öelda- ratas vurab küll, linnas sõites muidugi tuleb pidurit ohtralt vajutada, sest autosid-tuktukke ja motodoppe (mootorratas) tuleb su poole igast suunast ning siis tagapidur kiiksub nigu roostes viiul. Punane tuli = roheline tuli, seega ma ei tea miks neid valgusfoore siia üldse paigaldatud on??? Samuti olen ära õppinud pimedas kurvis tilistamise, st kõlistad oma jalgratta kellukest nii nagu jaksad, et kõik kuuleksid su tulekut.

Transport on selle nädala sõna üldse, sest kolmapäeval varastati ära meie organisatsiooni Royal Angkor Wat Foundation´i motodop, ajal kui me ise istusime troopilise tormieelse vihmahoo ajal mõnusas lebokohas nimega Singing Tree. Kõik oli chill kuni hetkeni kui avastasime et motikat pole. Esimene reegel khmeeri maailmas on- ära mine ega helista politseisse, sest kõik on siin nii korrumpeerunud ja sult võetakse 100 nahka veel lisaks motikale. Seega ootasime tunnikese, et ehk keegi toob ratta ise tagasi. Eelmine aasta olla see ka korra juhtunud ja siis tuli välja, et tuttavad khmeerid nägid, et sõprade ratas ning tassisid turvalisse kohta hoiule. Seekord siiski nii ei läinud ja meie organisatsiooni president ütles nii, et kui te tahate väga huvitavat antropoloogilist kogemust, siis te võite politseisse pöörduda, kuid parem on osta uus kasutatud motikas :) Vat nii! Seega 2 meist nüüd on loodussõbralikul liikumisvahendil ja 1 otsib uut. ilmselt tuleb motodopi shoppingut teha pealinnas Phnom Penh´is sest seal pidid asjad olema kordi odavamad kui Siem Reapis!! Kas ma ikka ütlesin juba, et aegajalt on hinnatase sama mis kodus!
Kuigi, kes ütles, et DOLLAR on oma väärtust kaotanud??? Mhh? Ärra bush või keegi teine, aga siin on "van dolla" suurim maksevahend mis üldse olla saab- kõik maksab 1 USD, hämmastav väikesest durianimaitselisest jäätisest kuni 10 käevõruni :) Peamiselt motodopi mehed või väiksed lapsed, kes sulle fotoka välja ilmudes kohe poseeriva hakkavad alla selle jutule ei võtagi.

Selle tõestuseks lugu täna templist, käisin vist esmaspäeva õhtul angkor vatis päikseloojangut vaatamas ja ütlesin nii muuseas motojuhile, et vii mind pagodasse. Seepeale viis mind kohta, mis tundus turistivaba ja ehe eraklik tempel. Nunnad pistsid 3 viirukit pihku, et vii Buddhale ja siis ilmusid välja 2 supernunnut last. Suhtlesime ja tegin pilti ning andsin 2 helkurit, sest raha ei küsitud ja tundus kuidagi nõme ka. Kohe peale seda ilmusid välja mungapoisid ning Sokang oli teistest jutukam ja tahtis, et läheksin mõni päev inglise keelt õpetama. Täna olin sealkandis ja läksin Sokangi otsima, kui jälle samad lapsed...kuid seekord ilma täiskasvanuta. Kui ma kohe peale viirukipanemist raha välja ei otsinud, siis tehti mulle näitlikult selgeks, et nüüd ruttu "van dolla" altari ette rahakasti. Siis istusin tibakeseks puhkama ning tahtsin altarist pilti teha, kui lapsed hakaksid poseerima ja "van dolla´t" küsima. Ma otsisin fotokast välja pildid mida ma varem olin teinud ja näitasin neid, kuid see ei muutnud midagi! Minust oli saanud rahakott ja tüdruk küsis vaheldumisi reaale (Khmeeride väheväärtuslik rahaühik) ja dollareid, kuigi ma ei olnud neid sellel päeval isegi pildistanud mitte. Andsin igaühele reaale, kokku 1 dollari väärtuses ja kui vanuselt keskmine nägi, et ta sai ainult 1000 reaali, oi seda mossis ja solvunud nägu. Hämmastav!...Kõige väiksem poiss hakkas 500 reaalise peal mööda templit ringi suusatama, kindlasti tegi ta seda kui laps, kuid kohe tundus, et sulle näidatakse kui vähe sa andnud oled....Pärast lõppes siiski kõik hästi-lapsed ostsid küpsist ja mugisid seda ning mina asusin tsipa mõrumaitsega suus koduteele.

Munkadega seoses teine huumor veel- see lahe kohvik singing tree reklaamis, et laupäeval 5.30 on munk chat. Mina eestlasena muidugi eeldasin, et hommikul ja sättisin end esimestele vaimsetele sammudele lähemale, kui muudkui ootasin pimedas ukse taga, en midagi. Siis vaatasin uuesti kuulutust ja etskae "pm" oli kellaaja taha kirjutatud hoopiski, seega õhtul..nii tore kui see oleks siingi 17.30..Maailmas oma asukoha muutmisel tuleb igasuguseid asju ette tänu millele alustad oma päeva tüki maad varem kui tavaliselt.

Nüüd asutan end aga kohaliku superstaari- šveitsi doonori Beatotšello kontserdile. Ta nimelt on siia Siem Reapi ehitanud lastehaigla ning igal laupäevaõhtul mängib tšellol klassikat, et koguda kas raha või verd! Just jah, verd! Degu ei ole kohaliku draculaga vaid supertuntud metseeniga ning veredoonorlusega on siin kehv seis, seega tuleb olla leidlik :)

Ahjaa, paar päeva nippi tuli veel meelde:
-ära osuta kellegi peale sõrmega, väga väga väga ebaviisakas
- munka ei tohi keegi puutuda, rääkimata naistest
- khmeeri suunas ei tohi ristis jalgadega istuda, sest sellega näitad üles oma lugupidamatust
-munale või kerjusele almuse andmine on õnnistus (sa oled õnnega koos, et sult on seda küsitud) seega tee seda

Väike kummardus kodustele! Siin käib see nii, et paned käed kokku ja kummardad kergelt tõstes vastamisi peopesad silmade kõrgusele.

Tere tulemast Khmeeri maailma!

Tänaseks on see maailm minu jaoks 3 päeva vana, kuid tegelikult on khmeeri maailma puhul tegu Kambodža kuningriigi ja selle kodanikega, kes ka khmeeri keeles rääkida ning kirjutada suvatsevad.

Paar sõna blogi pealkirjast- põhiline asi on tõelise khmeeri jaoks mitte kaotada oma nägu, st ta pigem valetab kui jätab endast halva mulje või räägib sulle loo, mis tegelikult ei pruugi olla tõsi. Näiteks rääkis meie paadi giid e ladyboy, kes oli teejuhiks vaatama ujuvaid külasid Tonle Sap´i jõel, kurva loo, kuidas kõik tema pereliikmed on surnud, peamiselt uppunud, sest isa oli kalamees ja vend liiga väike, kumbki ei osanud ujuda ja nüüd elab ta üksinda kurvalt majas. Hiljem nägime igas vanuses lapsi rõõmsalt vees mulistamas, seega selle loo ehedus võis seisneda ka eesmärgis küsida pärast 10$ tippi, selge ju et rahakotirauad avanevad kiiremini, kui ladyboy on sinuga jaganud oma kurba elulugu.

Oma näo "mittekaotamise" tähtsus kehtib ka barangile, nimelt oma antud lubadust pead sa pidama. Nui neljaks- muidu on nägu läinud! Mina lubasin eile Angkor Wati templikompleksis külastatud Pagodas mungale nimega Sakong, et lähen mingi päev inglise keelt õpetama, seega nüüd pean ma seda ka tegema, muidu kaotan oma näo! Katsu siis ilma näota siin elada ja hiljem veel ka Euroopasse naasta :)

Infonurk:
Barang on Khmeeri sõna, mis seostub Prantsusmaaga, kes 19. sajandil kuulutas Kambodža oma prorektoraadiks või siis väljamaalasega, kes on pärit Euroopast, valge inimesega. Sõna ise ei ole khmeeri enda jaoks positiivse tähendusega, samas paljud siinsed rändurid on selle kasutusele võtnud. Õige hääldus on bâ-râng.
Ladyboy või kathoey or katoey viitab tavaliselt meesnaine-transseksuaalile (eesti keeles kõlaks see- naine mehenahas) või geile. Siinsetel ladyboyde´l peamiselt noortel on väga popi lõikega soengud, mistõttu hakkad neid kiirelt tänaval märkama.
Pagoda- tempel, sama mis stuupa (tähendab ka tornidega ehitisi).

Tänaseks lõpetan, sest kõrvad on väikeste moskiitode poolt puretud. Peaasi, et nad sulle väikest malaariapoissi või Tangua-palavikku ei anna :)