Olen olnud väga-väga laisk oma sõprade blogide ja arengukoostöö teemaliste ettevõtmiste lobimisel, kuid nüüd hoopiski pisut teemaväliselt andeka kirjaniku säravast teosest:
EPL ilmus Teade http://www.epl.ee/artikkel/474134
Esmaspäeval, 27. juulil kell 17 esitleb kirjastus Petrone Print Tallinnas Lost Continenti pubis (Narva mnt 19) reisiraamatute seeria järjekordset üllitist. „Minu Austraalia” autor Airi Ilisson töötas Eestis ajakirjatoimetajana, kuid proovis siis õnne arbuusikasvatuses, kebabi hakkides ja muudes ametites ning jõudis ka Elton Johni teenistusse. Kohapeal toimub ka raamatu esitlusvideo filmimine YouTube’i netikeskkonna jaoks.
Nu vot ja tegelt on autoril veel üks lisanimi, kuid raamatu esimesed read on olnud oi-oi kui põnevad ja pildid vahvad ja Austraalias kohtume!
uuri ka : http://www.ohtuleht.ee/airidownunder
Wednesday, July 29, 2009
Khmeerimaa lugu Vikerraadios
oli eetris 12. juuni ja leida saab Suvitaja arhiivist http://vikerraadio.err.ee/
Tänud toredale saatejuhile Krista Taimile.
Uudis ise oli selline:
Õppida ja maailma avastada võib nii raamatuvirnade taga, loengusaalis kui ka kohtudes erinevate inimestega. Näiteks vabatahtliku tööd tehesmõnes kauges ja võõras riigis. Seekordses Suvitajas räägib omakogemustest Kersti Puhm, kes oli vabatahtlikuna Kambodžas. Saame teada, mis maa see on ja kuidas seal elatakse ning mida see kogemus eestlannale andis. Lisaks uurime, kui palju on praegu eestlasi erinevates maailma paikades vabatahtlikena ja kuidas sinna saab minna.S aatejuht on Krista Taim. Kuula reedel 12. juunil kell 10.05.
Tänud toredale saatejuhile Krista Taimile.
Uudis ise oli selline:
Õppida ja maailma avastada võib nii raamatuvirnade taga, loengusaalis kui ka kohtudes erinevate inimestega. Näiteks vabatahtliku tööd tehesmõnes kauges ja võõras riigis. Seekordses Suvitajas räägib omakogemustest Kersti Puhm, kes oli vabatahtlikuna Kambodžas. Saame teada, mis maa see on ja kuidas seal elatakse ning mida see kogemus eestlannale andis. Lisaks uurime, kui palju on praegu eestlasi erinevates maailma paikades vabatahtlikena ja kuidas sinna saab minna.S aatejuht on Krista Taim. Kuula reedel 12. juunil kell 10.05.
Avalik kiri Khmeeri peaministrile ja tervishoiuministrile HIV-i nakatunud perede ja laste ümberasustamise peatamiseks
Avalik kiri saadeti Kambodža peaministrile ja tervishoiuministrile seoses HIV nakatunud perede ümberasustamisega.
18. juunil sellel aastal paigutati valitsuse poolt 20 HIV nakatunud peret päälinna Borei Keila piirkonnast Tuol Sambosse, mis on totaalne ääreala (25 km päälinnast Phnom Penhist) ning kus peredel puudub praktiliselt ligipääs minimaalsetele inimõigustele nagu- puhas vesi, meditsiiniteenused, toetavad teenused, töökohad jne. Juba enne perede ümberasustamist olid kohalikud hakanud hüüdma rohelise metalli ja seintega eristatud ehitisi AIDSI külaks. Pealinna kodutuid asustatakse sama aguli kivimajadesse, kuid need pered peavad hakkama elama nn märgistatuna sisuliselt AIDSI koloonias. Immuunsuse puudulikkusega inimestele on see eriti kurnav ning inimesed ütlevad, et nad ei saa kuumuse tõttu pärastlõunal nendes metallputkades olla ning, et ravimid lähevad samuti halvaks. No Tervishoiuminister on lubanud igasugu abi garanteerida, kuid kuna sinna varasemalt kolitud perede osas pole suurt midagi ette võetud, on ÜRO ja muude rahvusvaheliste AIDSI inimõiguste ja lastekaitse organisatsioonide inimesed tagajalgadele aetud ja täiesti põhjendatult.
Väikest viisi meenutab see minu jaoks ajaloo kordumist ning loodan südamest, et tulevad mõistlikud lahendused, sest juba Khmeeri maal olles tundus, et teema on alakäsitletud. Näha on siinsealüksikuid HIV/AIDS infoplakateid või abistavate keskuste silte, kuid probleemi justkui ei olnud olemas. Lastele anti mu lemmik päevakeskuses küll tablette, kuid see oli arusaadavalt salajane teema delikaatsuse ja isikuandmete tõttu. Khmeerimaa nähtamatu kuid avalik probleem on viimaks saanud natuke globaalsemat mõõdet.
http://www.hrw.org/en/news/2009/07/25/open-letter-prime-minister-and-minister-health-cambodia
18. juunil sellel aastal paigutati valitsuse poolt 20 HIV nakatunud peret päälinna Borei Keila piirkonnast Tuol Sambosse, mis on totaalne ääreala (25 km päälinnast Phnom Penhist) ning kus peredel puudub praktiliselt ligipääs minimaalsetele inimõigustele nagu- puhas vesi, meditsiiniteenused, toetavad teenused, töökohad jne. Juba enne perede ümberasustamist olid kohalikud hakanud hüüdma rohelise metalli ja seintega eristatud ehitisi AIDSI külaks. Pealinna kodutuid asustatakse sama aguli kivimajadesse, kuid need pered peavad hakkama elama nn märgistatuna sisuliselt AIDSI koloonias. Immuunsuse puudulikkusega inimestele on see eriti kurnav ning inimesed ütlevad, et nad ei saa kuumuse tõttu pärastlõunal nendes metallputkades olla ning, et ravimid lähevad samuti halvaks. No Tervishoiuminister on lubanud igasugu abi garanteerida, kuid kuna sinna varasemalt kolitud perede osas pole suurt midagi ette võetud, on ÜRO ja muude rahvusvaheliste AIDSI inimõiguste ja lastekaitse organisatsioonide inimesed tagajalgadele aetud ja täiesti põhjendatult.
Väikest viisi meenutab see minu jaoks ajaloo kordumist ning loodan südamest, et tulevad mõistlikud lahendused, sest juba Khmeeri maal olles tundus, et teema on alakäsitletud. Näha on siinsealüksikuid HIV/AIDS infoplakateid või abistavate keskuste silte, kuid probleemi justkui ei olnud olemas. Lastele anti mu lemmik päevakeskuses küll tablette, kuid see oli arusaadavalt salajane teema delikaatsuse ja isikuandmete tõttu. Khmeerimaa nähtamatu kuid avalik probleem on viimaks saanud natuke globaalsemat mõõdet.
http://www.hrw.org/en/news/2009/07/25/open-letter-prime-minister-and-minister-health-cambodia
Subscribe to:
Posts (Atom)
