Viimane tund koolis oli meil 2. oktoobril. Arvutiõpilased tulid oma CV-sid lõpetama ning meie saime omasepitsetud kutseid tunnistuste-jüleandmise-tseremooniale jagada.
Kui varasematel aastatel on RAFi partnerid khmeeride näol selle ürituse korraldanud siis sel aastal langes see suures osas Dominici ja minu õlgadele.
Juba tunnistuste failide tegemine võttis hea päevakese. Sain küll faili põhja Matyilt, aga tahtis see saada ümber kujundamist ja khmeeri keelde tõlkimist.
Kuna minu arvutis ei olnud seda võimalik teha, lootsime kooli arvutiklassile. Nagu tellitult läks seal elekter ara ja juba kujundatud fail jäi ka salvestamata. Minu silmis oli ainult paanika, khmeeride silmis (Vicchika ja Vichia- kooli õpetajad, kes meile appi tulid) oli ainult rahu- küll jõuab. Vichial oli kooli lähedal oma printimise poeke, kus ta kiirelt valmis tippis meile tunnistused, siis ka need välja printis.
Kogu see detailne kirjeldus on taustaks allkirjastamisele. Nimelt oli Dominicu nõudmisel saanud tunnistusele tekst- õpetasime microsoft windowsi ja office´t. Matyi läks seda teksti nähes näost siniseks ja halliks, sügav rahu kadus temast nelja tuule teed. Elavalt veheldes ja ahelsuitsetades päris ta mult aru, et kas ta on vähe meile selgitanud, et me ei saa õpetada tarkvara mille kasutamiseks meil luba pole, mida aga windows ja Bill Gates kogu oma kupatusega on. Seetõttu ju me ka neile open office´t õpetasime jne jne. Dominic oli aga veendumusel, et kogu Kambodzhas ei tea ja ei kasuta Open Office´t keegi ning õpilaste jaoks kasulikum on jätta see windows sinna tunnistusele.
Asi lõppes muidugi sellega, et mina lippasin (loe väntasin end jalgrattal ja keel vestil) poodi tagasi, lunisin, et Vichia teeks ületunde ja et ta veel samal õhtul need tunnistused OpenOffice vrsioonis valmis saaks, et ma saaksin veel samal päeval allkirjad ja saaksin need järgmisel päeval tagasi lamineerimisele tuua. Nimelt on kliima niiske ja paberi ilu tagamise nimel tahtsime need ära kiletada. Nu vot sellise rabamise tulemusena kõik ka nii laabus ja khmeeride silmis olnud sügav rahu sai end õigustet.
Järgmisel päeval tellisime tseremooniaks küpsetisi, mis oli suht-koomiline, kuna khmeeride saiakesed on kõik teistsuguse maitsega, seisime me leti ees ja maitsesime lõunasöögiks järjest enamus saiakesi ära, lõpuks sai määravaks ikkagi hind, mitte maitse...viimane aga jäigi teistsuguseks.
Veel kauplesime turul puuviljade üle ja rohe-roheliste banaanide ostmine võttis meid nõutuks. Kui need järgmisel hommikul on sama värvi, siis ei söö neid keegi- müüja vandus meile jumala keeli- uskuge, need banaanid on homme hommikuks kollased ja tõepoolest seda nad olid. Kliima teeb ikka oma. Kui Eestis oleks sama juhtunud ehk kuu ajaga, siis Kambodzhas palun väga 10 tunniga.
Laupäeval 4. oktoobril toimus siis tunnistuste üleandmise tseremoonia. Hommikul võtsime tuk-tuki- kauplesime natuke pidulikuks puhuks lilli, mille eest arve saamine võttis oma 15 minutit. Ilmselt olime esimesed, kes midagi taolist selle naismüüja käest tahtsid. Lõpuks saime ärarebitud äärtega paberitükikesele kirjutatud arve- flowers 5 USD. Loodan südamest, et Ungari maksuamet ei kergita oma kulme taevakõrgustesse taolise arveldusdokumendi peale :)
Kogu tunnistuste üleandmise üritus aga oli nii ulmepidulik kui veel olla sai, meid sätitati nö lavale direktori ja khmeeriorganisatsiooni esindaja vahele, õpilaste pilkude alla istuma, peeti kõnesid- ka meie pidasime ning lõpuks said kallid õpilased tunnistused, kingiks veel oma portreepildi ja Lastekaitse Liidu helkurid, et pimedas ikka turvaliselt liigelda. Tundus, et taolise asju nähti seal maal esimest korda.
Kui varasematel aastatel on RAFi partnerid khmeeride näol selle ürituse korraldanud siis sel aastal langes see suures osas Dominici ja minu õlgadele.
Juba tunnistuste failide tegemine võttis hea päevakese. Sain küll faili põhja Matyilt, aga tahtis see saada ümber kujundamist ja khmeeri keelde tõlkimist.
Kuna minu arvutis ei olnud seda võimalik teha, lootsime kooli arvutiklassile. Nagu tellitult läks seal elekter ara ja juba kujundatud fail jäi ka salvestamata. Minu silmis oli ainult paanika, khmeeride silmis (Vicchika ja Vichia- kooli õpetajad, kes meile appi tulid) oli ainult rahu- küll jõuab. Vichial oli kooli lähedal oma printimise poeke, kus ta kiirelt valmis tippis meile tunnistused, siis ka need välja printis.
Kogu see detailne kirjeldus on taustaks allkirjastamisele. Nimelt oli Dominicu nõudmisel saanud tunnistusele tekst- õpetasime microsoft windowsi ja office´t. Matyi läks seda teksti nähes näost siniseks ja halliks, sügav rahu kadus temast nelja tuule teed. Elavalt veheldes ja ahelsuitsetades päris ta mult aru, et kas ta on vähe meile selgitanud, et me ei saa õpetada tarkvara mille kasutamiseks meil luba pole, mida aga windows ja Bill Gates kogu oma kupatusega on. Seetõttu ju me ka neile open office´t õpetasime jne jne. Dominic oli aga veendumusel, et kogu Kambodzhas ei tea ja ei kasuta Open Office´t keegi ning õpilaste jaoks kasulikum on jätta see windows sinna tunnistusele.
Asi lõppes muidugi sellega, et mina lippasin (loe väntasin end jalgrattal ja keel vestil) poodi tagasi, lunisin, et Vichia teeks ületunde ja et ta veel samal õhtul need tunnistused OpenOffice vrsioonis valmis saaks, et ma saaksin veel samal päeval allkirjad ja saaksin need järgmisel päeval tagasi lamineerimisele tuua. Nimelt on kliima niiske ja paberi ilu tagamise nimel tahtsime need ära kiletada. Nu vot sellise rabamise tulemusena kõik ka nii laabus ja khmeeride silmis olnud sügav rahu sai end õigustet.
Järgmisel päeval tellisime tseremooniaks küpsetisi, mis oli suht-koomiline, kuna khmeeride saiakesed on kõik teistsuguse maitsega, seisime me leti ees ja maitsesime lõunasöögiks järjest enamus saiakesi ära, lõpuks sai määravaks ikkagi hind, mitte maitse...viimane aga jäigi teistsuguseks.
Veel kauplesime turul puuviljade üle ja rohe-roheliste banaanide ostmine võttis meid nõutuks. Kui need järgmisel hommikul on sama värvi, siis ei söö neid keegi- müüja vandus meile jumala keeli- uskuge, need banaanid on homme hommikuks kollased ja tõepoolest seda nad olid. Kliima teeb ikka oma. Kui Eestis oleks sama juhtunud ehk kuu ajaga, siis Kambodzhas palun väga 10 tunniga.
Laupäeval 4. oktoobril toimus siis tunnistuste üleandmise tseremoonia. Hommikul võtsime tuk-tuki- kauplesime natuke pidulikuks puhuks lilli, mille eest arve saamine võttis oma 15 minutit. Ilmselt olime esimesed, kes midagi taolist selle naismüüja käest tahtsid. Lõpuks saime ärarebitud äärtega paberitükikesele kirjutatud arve- flowers 5 USD. Loodan südamest, et Ungari maksuamet ei kergita oma kulme taevakõrgustesse taolise arveldusdokumendi peale :)
Kogu tunnistuste üleandmise üritus aga oli nii ulmepidulik kui veel olla sai, meid sätitati nö lavale direktori ja khmeeriorganisatsiooni esindaja vahele, õpilaste pilkude alla istuma, peeti kõnesid- ka meie pidasime ning lõpuks said kallid õpilased tunnistused, kingiks veel oma portreepildi ja Lastekaitse Liidu helkurid, et pimedas ikka turvaliselt liigelda. Tundus, et taolise asju nähti seal maal esimest korda.
Peale õpilaste fotonäituse avamist (mis sai üsna leige vastuvõtu, tundub et kunst ei ole veel rahva südametesse jõudnud) toimus huvitav asi- kõik sõid laua tühjaks ja jõid jääkasti jookidest tühjaks 15 minutiga. Hämmastav. Kiire lõpuga üritus. Siis küsisid õpilased meie kontakte ja läinud nad olidki. Meie hinge tekkis vaikne rahuolu, sest sai ju ikkagi tarkust jagatud ja kui khmeerid nüüd seda veel praktiseerivad hoolsalt, siis peaks 30 arvutioskajat ja 10 fotoaparaadi käsitsejat Kambodzha Kuningriigis rohkem olema.
No comments:
Post a Comment