Meistermagaja meistrivõistlused

Nüüd kuis Peking oma rüpest sportlasi koju saadab võime järgmised võistlused välja kuulutada siinmail-meistermagamises.

Nimelt, meie külalistemaja valvur on padu-khmeer ja siiani pole õnnestunud peale kehakeele temaga jutule saada ning muidugi ka seetõttu, et ta pea alati magab.

Esimene ja kõige tavalisem võimalus on see, et ta magab külalistemaja fuajee puidust pingil. Järgmine mõnus koht tukastuseks on trepinurk, selg mõnusalt vastu päiksesooja posti. Kolmas ülilevinud poos on välivoodi moskiitovõrguga, mille ta öösiti värava ette seab, et hilisemaid saabujaid väravast sisse lasta. Ainus mure on, et uni on magus ja minu õrn hääleke äratas ühel öödest üles küll kõrvalt maja rahva, aga mitte valvurimehe. Kuna ta on nii üliarmas inimene oma olemuselt siis naljalt ei julge ka hullu lamenti lüüa. Mul õnnestus tol ööl siiski oma voodi magada tänu purjus jaapanlasele, kes korra möiratas ja juba valvurionu virguski. Välivoodi asemel on aegajalt mõnus magada veoauto kastis või siis mõne hoovi pargitud auto kapotil. Ning eile olime meeldivalt erutet kui leidsime ta magavat kaksiratsi mootorratta pealt- käed /jalad rippu nagu laiskloomal. Ausalt öelda on see saanud kojusaabumise mõnusaks osaks, leida teda miskist asendist eksole!

Ja tööinimese elu on siinmail raske (uumor), sest tuk-tuki juht ikka tõmbab oma tõlda lõunapausil üles väikse kiige, kus mõnusalt nurruda eksole.

Nii ja millal eestimail elu mõnude osas samamõistvale seisukohale jõutasse???

STATISTIKANURK

Arvan, et on saabunud aeg mõningaseks harivaks minutiks, nimelt olen avastanud, et adekvaatset informatsiooni tegelikust olukorrast on väga raske leida.

Kambodža on siis riik Kagu-Aasias Indohiina poolsaarel, mille naabriteks on Tai, Laos, Vietnam.

Kambodzha riiklik Statistikaamet viis 2007 läbi viimase elanikkonna ülelugemise ürituse, mille tulemused avaldatakse septembris.
Wikipedia teab öelda, et khmeerirahvast oli aga eelmisel aastal tsipa üle 14 miljoni. 90% kambodžalastest moodustavad khmeerid.
Riik on neil 4 korda suurem kui kodu-Eesti e üle 180 000 ruuduga kilomeetri.
Pealinn on Phnom Penh ja riiki valitseb kuningas. Rahana kasutavad rieli, aga dollar on võrdväärne.

Seniks, aga mõningad probleemid, mis varjutavad igapäevaelu:
- riigklikku haridussüsteemi varjutavad väheharitud õpetajad, korruptsioon ja vaesed koolid. Seega kooli söökla on lihtne varjualune, vakstuga ülelöödud puukastidest/alustest kokkuklopsitud laudadel. Pärast tunde reeglina lähevad khmeeri lapsed lisatundidesse, et siiski ka natuke tõelisi teadmisi koguda ekstra raha eest muidugi. Ülikooli saavad lubada endale vähesed, sest 4000 kroonine õppemaks ja muud õppekulud on paljudele liig mis liig.
- Vaesus. 2004 aastal elas 35% kambodzha rahvast allpool riiklikku vaesuspiiri, milleks oli 45 USA senti päevas ehk siis 4.50 krooni tänapäeval. Paljude perede kuusissetulekuks on vähem kui 500 krooni kuus, samas pered on suured min 3 last kuni 10 on üsna keskmine.
- Umbes 13% Kambodzha lastest sureb enne 5 eluaastat kehva joogivee kvaliteedi tõttu erinevatesse batsillide poolt põhjustatud hädadesse ning 37% rahvastikust omab ainult ligipääsu puhtale joogiveele, seega enamus külades kaevatakse maasse auk vihmavee kogumiseks, millega pestakse ennast, pesu ja muud, tehakse süüa.

Knjom tow sa la rien!

Sellel nädala kolmapäeval saabus kauaoodatud hetk ja alustasime õpetamist koolis. Esmaspäevast reedeni hommikuti on arvutiõpe ja pärastlõunal fotokursus ja nii kui septembri lõpuni.
Esimesel päeval pidi tund algama kell 9 ja kui me poole üheksa paiku Matyiga tuk-tukis kooli poole veeresime helistas Vicchika, kes on kooli inglise keele õpetaja ja ühtlasi meie tõlk, et kaugel me oleme? Igastahes kui me kooli jõudsime olid tunnid juba alanud.
Selgus, et on olnud väike kommunikatsioonivimpka ja õpilased saabusid kella kaheksaks, kuid Vicchika oli nii tubli, et alustas ise õpetamist.
Alustuseks oli mul kõne valmis mõeldud ja kui ma parasjagu rääkisin, et lisaks arvuti õpetusele ja fotograafiale tahaks me neid paremini tundma õppida ning mõned mängud mängida, siis tõlk tõlkis midagi stiilis „internet ja e-mail“. Mhmhhh seda pidi ka tihti juhtuma, et kui tõlk ei tea neid sõnu mida sina kasutad, siis ta lihtsalt tõlgib midagi muud, oma peast...see ka ju abiks!
Igal juhul peale viiendat mängu läksid õpilased kui üks mees klassi tagasi ja hakkasid arvuteid näppima ning mina oma 3 päevase mänguplaaniga jäin hämmastunult balkoonile. Kolm päeva mänge seepärast, et arvutiõppes tugev Dominic oli parasjagu oma girlfriendiga Lõuna-Kambodshas reisimas ja saabub tagasi esmaspäevaks. Matyi võttis siis ohjad ja hakkas aga õpetama- esimesel päeval sai selgeks õpetet riistvara ja mõni mäng- teate kyll solitaris ja miinipühkija.
Teisel päeval hakkasin juba ise arvutit õpetama, no huumor kuubis, aga mis sa teed, ning kõige kuumemaks osutus programm paint, mis igamehe näpud rõõmsalt sügelema ning tegutsema pani. Samuti on äärmiselt armas, kui klassis arvutite vahel ringi käia, kuulda õrnu vaikseid häälekesi hüüdmas- tiitšer, tiitšer. Austuseavaldus heast õpetamisest pidi olema, see kui sinu koolist lahkudes ka su nime mäletatakse, teine versioon on lihtsalt et oli keski lady või barang. Elekter läks ära ka alles õnneks tunni lõpus, nii et igati õnnestunud päev.
Järgmisel hommikul ei tahtnud mõningad arvutid töötada ja ilmus välja keski abivalmis õpetaja (hiljem muidugi selgus, et tähtsaim mees valduses, Hr direktor ise, neid on siin tegelikult kolm- direktoreid siis jah-igal ühel oma haldusala), kes mind natuke juhtmeteadjana ja ka tõlgina assisteeris, sest meie oma tõlk jõudis hiljem (ja nii ongi, see et keegi hiljem jõuab-sellest ei tee keegi numbrit, sest karavan veereb ju ikka edasi).
Kogu desktopi ja folderite ja taskbaride seletamine on khmeeri rahva jaoks ulme, seega hakkasime hoopis Paintis olümpiarõngaid joonistama ja tegevust jätkuks tunnikeseks. Nii tore ikka kui 14 aastane ja 60 aastane pongestavad samu asju teha. Mõne jaoks on see imelihtne ning teise jaoks liiga raske. Saabus järjekordne elektrikatkestus misajal Matyi näitlejameisterlikkusega üritas selgeks teha mis vahe on Paintil ja Wordpadile ja noh, et Paintis ikka pikki tekste kirjutada just ei anna.
Õpilasi registreerus kokku meile arvutiõppesse 20 ja mõned tulid lisaks, seega on meie kursus ülipopulaarne ja osad istuvad arvuti taga isegi kahekesi. Aegajalt tuleb ka leida lahendusi kui mõned keyboardid ei tööta, seega jack blakie alias peeter oja oleks oma „peedist pesumasinale trumliga“ suureks abiks.
Fotograafia õpetamine oli aga esialgse plaani järgi kavas kunagi oktoobri lõpus. Nüüd selgus, et üleöö õpetan ma ka fotograafiat, mnjaa, selleks mu vaene sotsiaaltöötaja hing õigupoolest valmis ei olnud ja pildistamisest ei tea ma muud, kuid et kaameral on on/off nupp, zuum ning pildistamise nupp. Minu katse peale pakkuda loovaid mänge, teatas Matyi et talle need psühholoogilised mängud ei meeldi. Mõne idee kiitis siiski heaks, kuid kõige paremat pinnast see koostööks ei loonud. Seega olen assistendi rollis rohkem hetkel. Samas reedel oli meil väike kollaaži ja animatsiooni ülesanne, mis tuli väga kenasti välja ja õpilastele ka kangesti meeldis, siin ka mõningad tõendid sellest.
Kuna Dominic saabus kenasti tagasi oma tuurilt lõunas, siis järgmine nädal alustame õpetamist tiimina, eks näis kuidas me selles rollis hakkama saame.

Lühiülevaade 5 nädalast Kambodzhas ehk Uudised Taphul Road´ilt & Siem Reap´ist.

Tänased teemad on:

- Moskiitod ja meditatsioon
- Kontsert Adidase auks
- Kehaline kontakt
- Khmeeri keel
- Sotsiaaltöö Kambodzha moodi
- Siidi Farm
- Võitlus sipelgate pealetungiga
- Mentoring programm
- Jumalik massaazh

Ja nüüd uudistest lähemalt:

- Iga pühapäev käivad siinsed Raya joga

mediteerijad mediteerimas Phnom Khromil (mägi, mis on ca 5 km meie kodulinnast, vaatega riisipõldudele ja ujuvale külale).

Eelmisel pühapäeval asusime teele ning saime

suurepärase vaate äiksetormile ning kogeda mediteerimist olles samaaegselt sääserünnaku all. Vaevalt, et meist keegi väga valgustatud sai, sest kui sind süüakse ohtralt ja samaegselt, siis keha võidab vaimu. Kuiväga ma ka vaimu ei utsitanud, mõtlesin ma ainult kunas see üritus läbi saab, et saaks kotist Offi otsida.
Vaatepilt oli siiski võimas!

- Kohalik Bensukas Caltex on meie igapäeva shoppingu ja hommikusöögi kohaks. Kuid remondis olnud bensuka osa avati 5 päeva tagasi õhupallide ja lippude lehvides.
Ühel hommikul oli, aga kerkinud tankimisautomaatide kõrvale lava. Järgmisel hommikul algas kontsert-muusikaüritus, mis kestis terve päeva- DJ hüüdis-rääkis miskit muusika vahele ja hip-hopi, räppi saime kuulda nõrkemiseni. Hiljem selgitasime välja, et tegu ei ole kohaliku muusikafestivaliga, vaid nii promob Adidas siinmail oma uusi aroome. Ehk siis kujutage ette rock-kontserti või diskofestivali Statoili ja Neste tanklates :)

- Sel nädalal oli mul esimene kehaline kontakt (va nõrgad käepigistused mis eelnevalt tööpinnal vahetatud) khmeeri inimesega. Nimelt kodu poole suundudes (emakeeli- Ma lähen koju külalistemajja / khmeeri keeli- Khnohm tov phteas somnak) haaras mind kaisutusse üks tuk-tuki juht...no ja enam lahti ei lasknudki....ilmselt uskudes, et suudab nii mind enda tõlda meelitada. Kui aus olla, siis kuu ilma füüsilise kontaktita olnud inimesele...tundub see väga kohe väga imelik tunne olema!!! Seda ma olen ilmselt juba maininud, et füüsilist ja kehalist kontakti saavad viljeleda sõbard ja sõbrannad, mitte aga vastassugupool, seega ei näe ka tänavatel suurt emblemist, kaisutamist, suudlemisest rääkimata...

- Võitlus sipelgatega käib siinmail niimoodi:

Kuna tegu on lugejamänguga, siis õiged vastused, mis see trikk siinpool maakera siis õieti on, palun jätta comment´isse!

- Juba teist nädalat olid mul hommikuti kell 8 khmeeri-inglise keele tunnid. Motodop driver Mr Chan õpetab mulle khmeeri keelt ja mina talle inglise keele hääldust. Mr.Chan on äärmiselt pühendunud õpetaja ja eriti uhke kui mul ikka midagi meelde ka jääb ja välja tuleb. Minu poolt inglise keele õpetamine on aga sama, mis papagoi rääkima õpetamine. Nimelt on hoolimata kordamisest sõnade lõpud (eriti s-d) millegi pärast puudu ning Tuesday kõlab tuusadei...Eile õhtul, aga soovis Hr. Õpetaja mulle tingimata tutvustada oma sõpra. Ei lugenud mu palavik ja esimene tervislik kollaps... tuli kotad jalga ajada. Sõidutati mind uhkelt khmeeride pubisse, kus hoopiski õpetasin Chan´i sõbrale vene keelt, sest venelased pidid olema uus turistide vool siinmail, vene keele oskus=tulevane hea sissetulek!

- Sotsiaaltööst. Kui te loete lugenud kuskilt, et on olemas Indias, Aafrikas inimesed, kes elavad alla dollari päevas, siis asjad pole põrmugi paremad siingi. Anjali lastekeskuse sotsiaaltöötaja Sok Kim San võttis mind ükspäev kaasa põllu peale. Sotsiaaltöötajate keeli tähendab see tõelise elu nägemist ja tõelise sotsiaaltöö tegemist. Kimasime mööda slumme ja aguleid, läbi porillomp-prügimägede nii mootorrattaga kui paljajalu. Elude keerulisusest hoolimata naeratab viie lapse ema (umbes minu vanune), kelle abikaasa eelmisel aastal hukkus mootorratta õnnetuses. Ta üritab hommikuti müüa kasumiga turul juurvilju, et natukenegi raha saada, et lastele süüa anda. Anjali võttis ta tööle ka koristajana, et pisut raha juurde teeniks. Koduks on 2x2m bambusmaja, 2 korrusega. Maja kõrval olid pardid ja peale seljasolevate riiete ning söögitegemisnõude,suurt rohkem majapidamisvarustust silma ei hakanud. Elektrit ammugi ei ole ning taolisi peresid (natuke paremate või veel halvemate eultingimustega) on külade kaupa.

- Siidifarmi külastus e kuidas tehakse siidi päriselt:
a)liblikas muneb munad ja munadest tulevad ussid
b) väiksed siidiussid maiustavad mooruspuu lehtedega (kui kõrv korvi ligi panna, siis kõlab vaikne miljoni ussi poolne krõmpsutamine) . Farmis on lisaks ka mooruspuude kasvandus, et ikka kogu aeg värskeid lehti käepärast võtta oleks.
c) siis asuvad ussid endale kookonit ehitama ning valmis kookonid on nagu kollapsed tupsud (vt järgmist pilti, vasakul punutud korvis).
d) tupsud tuleb aga õigel ajal keevasse vette visata, sest muidu närivad ussid ealt end välja ja katkestavad siidiniidi, misjärel see kookon on kasutu.
e) kui tupsud keevad, siis esimese kihina

keritakse neilt puust abivahendiga maha väliskiht

e toores siidikiud ja kvaliteetsiidikiud tuleb siis välja sisemise kihina. Kiud läheb siis pildil paremal olevale rattale.
f) Kui siid on maha keritud, jääb järgi ussike kookonis ning kõige lõpuks võib need ussikesed nahka pista! Väidetavalt nad söövadki ussid ka lõpuks ära.
Muidugi siidikiudu ennast hakatakse uuesti kerima ja ketrama ja värvima ja kangasteljedel riideks punuma.

Inimene saab päevas omal jõul ja energial valmis punuda u 10-15 cm riiet, mis on 15 erinevad niidi ja kangastelgede kombineerimisel üsna kirju mustriga. Seega on kõige odavam siidsall Siidifarmi poes ka 190 krontsa. Sealt üles algavad kõik hinnad riietele, sallidele, kottidele ja muule käsitööle, mida kaunite khmeeri tüdrukute näpud suudavad valmistada. Igal juhul ei ole tegu keemia ega tööstusega, vaid otsast lõpuni looduslikkuse ja käsitööga.

- Mentoring programm- sel nädalal alustasin töiselt uue GLEN projekti kirjutamisega, et ikka vabatahtlikud ka järgmisel aastal siia saabuksid. Samuti pongestasime nabad paigast (Mina ja Mati, siis..) et saata Ungarisse tähtsaks juhatuse koosolekuks järgmise 5 aasta visioone. Kuna meie oleme siin, siis on tsipa kergem välja pakkuda, mida meie Kungilik Angkori organisatsioon ette võtta võiks. Tundub, et lisaks õpetamisele oleks väga vaja mentoreid- inimesi, kes väiksed andekad khmeerid sappa võtaksid ja kas töö või õppimise aitaksid valida peale keska lõpetamist.

- Jumalik Massaazh: oma heale sõbranjeele (Indiaani keeles on tema nimi „Vana Spaa-hunt“ ) ütlen vaid, et tuldagu juba. Paremat massaazhi pole tükk aega nähtud ega saadud!

Vabatahtlik töö müüb!

Seni olen kenasti eemale hoidnud oma töiste tegemiste kirjeldamisest. Selge see, et mida augusti lõpu poole, seda enam hakkan sellest rääkima, sest siis viimaks ometi on kooli direktor ja õpetajad puhkuselt ning valimistelt oma kodukohast tagasi.
Jutud käivad, et lapsi meie arvutikursustele on rohkem, kui võtta saame, seega esimestel päevadel tuleb läbi viia intervjuud. Dominic on teinud valmis õppekava, mida on 40 lehekülge ja isegi minusugune sotsiaaltöötaja, peaks selle abil suutma lapsi õpetada.
Reaalsus on see, et kõik toimib Kambodzha kuningriigis kordi aeglasemalt ja kui su plaanist 10% täitub on väga-väga hästi.
Seega minule on selline väikeste sammude kaupa töötamine väga hästi sobinud. Esimestel nädalatel otsisin kontakte MTÜ-dega ja kohtusin peamiselt välismaalastega, kes siin nüüd aitamas on ja suurepärast abistamistööd teevad.
Põhiliselt tegelevad siinsed MTÜ-d laste ja vaesuse leevendamisega. Haridus on ka kuum sõna.
MTÜ-sid tundub olevat loendamatu arv, olen saanud netist ja inimestelt erinevaid nimekirjasid, kus figureerivad läbisegi rahvuslikud ja rahvusvahelised organisatsioonid.
Enamasti ehitatakse koole, toetatakse laste õppimist (õpikud, pastakad, vabatahtlikud kes õpetavad inglise keelt jne). Väga tänuväärsed on igatsugu stipendiumid, sest nii kesk- kui kõrghariduse omandamine on tasuline ja ülikooli 4 aastat on 20 000 EEK. rääkimata lisakuludest. Reeglina seda endale lubada ei saa vaesest perest pärit noored, nagu seda on ka RAF (minu Ungari organisatsioon) varasemate kursuste õpilased, kellele üritame stipendiume leida. Kui kasvõi ühele lapsele suudame miskit organiseerida on hästi!!!
Lastekodusid tundub olevat ka rohkem kui üks, kuid palju tänuväärsem tundub mulle olema tänavalaste keskus ANJALI, mis koondab oma küla lapsed ja noored 6 päeva nädalas päevakeskusesse, kus päev läbi on tunnid (khmeeri ja inglise keel) ning loovuse arendamine (draama, fotograafia, maailimine või aialapil toimetamine). Sealsete laste rõõm on nakkav ning nad suudavad vähesega teha palju. Iga laps saab kord nädalas oma perele viia 4 kg riisi, et natukenegi leevendada kodust ruumipuudust.
Sealne sotsiaaltöötaja Sok San januneb aga sotsiaaltöö info järgi, mida üritan talle kokku otsida ja edastada ning ta unistab, et saaks seda kunagi õppima minna. Sotsiaaltöö on siinmail nii algusjärgus, et mõningad koolitused kuluksid marjaks ära. Matyi hoiab mind tagasi, kuigi mul endal oli mõttes mingi 2-3 tunnine workshop korraldada, et pisikegi seeme mulda pista. Võibolla aga kasvab sellest järgmise aasta projekt. Eks näis.
Kuigi khmeeri mtü-d kohtuvad omavahel 1 korra kuus ja arendavad oma koostöövõrgustikku, tundub, et nende teadmised oskuslikust mtü tööst on veel teadjamate sõnutsi vajaka ning vajaksid aiva uusi koolitusi, et tõsta nende endi suutlikkust siinse kodanikuühiskonna ülesehitamisel.
Veel tegelesin kaks nädalat meie organisatsiooni jaoks office või maja leidmisega ning turuhindade väljaselgitamisega. Nüüd augusti lõpus otsustab juhatus Ungaris, mis saab olema tuleviku muusika ning seega saab näha, kas saame aidata millegi püsivama püsti panemisel.
Office otsimise käigus kasutasin peamiselt kahe kinnisvarabüroo teenuseid. Sophy oli supersuhtleja, kes saatis südantlõhestavaid sõnumeid ning Thean oli supermeeldiv ja proffesionaalne khmeeri inimene, kellelt oleks tahtnud mida iganes osta, lihtsalt sellepärast et ta nii meeldib oli. Igal juhul kui Sophyle helistasin, et öelda, hetkel me midagi ei üüri, no siis pettunumat häält ei ole ma vist aastaid kuulnud. On kaks varianti- kas tema näitlejameisterlikkus on tasemel või minul õnnestus kaotada oma nägu! Esimest korda!
The truth is out there!
Järgmisena peaksin kokku kohtuma 10 tüdrukuga, kes võtsid osa õmblemise kursusest, et saata ungarisse tagasisidet, kuidas neil läheb praegu.

Vabatahtlikke siin Siem Reapis on kokku 300 kui mitte rohkem. Ning selle töö võimalusi on 2 tunnist kuni 2 aastani.
Näiteks on programme, kus sa ise maksad kogu selle lõbu kinni, lennupiletitest ja elamisest kuni õpetamiseni välja. Kujutage ette! On see altruism?

Eile kohtusin ühe itaallanna ja ameeriklanna-austerlanna miksiga, kes olid ühes Khmeeri Rouge´i piirkonna küladest tegemas koolide efektiivsuse ja lapsesõbralikkuse uuringut. Utrechti ülikool Hollandist lähetas neid kuuajalisele internshipile, mille tulemusena valmib raport ja mis vabastab neid bakalaureusetöö kirjutamisest! Kas pole mitte kena võimalus? Eesti ülikoolide akadeemilisuse juures hästi sellist varianti ette ei kujuta, eksju!

Matyi, aga ütles, et hoolimata nende tüdrukute pikkadest päevadest koolides, siis mis on sellest kasu Kambodzha lastele? Haridusele? Kuna õpetajate palgad on nii väiksed, pole nad üldse motiveeritud õpetama (500 krooni kuus) ning aegajalt jätavad kollektiivselt tööle ilmumata, et töötada hoopis riisipõllul. Seega, mnjaa. Eks iga MTÜ otsustab ise, kuidas ta aitab Kambodzhal jõuda vaesusest sinnamaani, et iga laps saab koolis käia ja perel on piisavalt toitu.
Unicef näiteks peab siin offices ühte meest, kes jagab koolides laiali raamatuid, sellest kui tähtis on lapse õpetamine ning arendamine juba eelkoolieas, samas khmeerid, ei oska selle materjaliga midagi peale hakata. Maslow vajadused tahavad täitmist ka siin! Seega kasulikum on jagada mikrolaene, et pere saaks ise oma väikse äri püsti panna!

Mina igal juhul usun, et vabatahtlikkus muudab maailma!

Badmingtoni pealinn Battambang!

Valimiste ja templikonflikti tõttu edasi lükatud reis Battambangi sai nüüd viimaks teoks. Paramount bussikompanii (jah, nii nagu filmikompanii nimigi) tuli oma reisijatele külalistemajadesse ja hotellidesse järele ning toimetas nad koos kottidega linna äärde bussijaama moodi transpordikeskusesse. Aegajalt hüüdis juht walkietalkie´sse Paramount-Paramount ja siis naishääl vastas Prääk-prääk, päriselt ka!
Uhkesse bussi paigutati pealinna Phnom Penhi suundujad, mina üksinda valge barangina parkisin end liisunud lillelise vakstuga kaetud istmete ja sitsi-satsiliste kardinatega bussi. Peale tunniajalist ootamist ja 30 minutilist hilinenud väljumisaega, buss siiski väljus. Muidugi enne olid khmeerid end varustanud toidukottidega, sest pereliikmeid on reisil kaasas kuni kümme (mehed, naised, lapsed) ning kohanumbritest peetakse ka rangelt kinni. Suurimaks üllatuseks osutus selles „draakoniaegses bussis“ kaasaegne tehnika! Juht lükkas dvd kohaliku naeru-talkshowga peale ja volüüm põhja. Oiiii kui valus see oli- mu esimene mõte oli- põgene vaba laps, enne kui sind on kurdistatud, lõpuks harjusin nii teleka valju heli, kui khmeeride enda kõkutamisega ning katkistest õhuaukudest tuleva külma tuulega. Ilma soojade riieteta siinsetesse bussidesse minna väga ei maksa- kuue dollari eest saad pileti ja külmetuse garanteeritult, sest õhukonditsioneeri augud lihtsalt on katki ja reguleerida neid ei saa. Kuid eestlane on leplik eksole.
Ärkasin tunnikese pärast, kui buss seisis tohutus liiklusummikus kallurautode ja vihma tõttu pigem savimülgast meenutaval teel. Üks, päris euroopa stiilis kostüümi kandev khmeeri naine, seletas mulle kenasti khmeeri keeles ära, mis parasjagu toimub ja eks ma siis tõlkisin selle endale sobivaks sõnumiks.

Kostüümide koha pealt väike ekstra moeuudis- igaks juhuks ja sulandumise mõttes peaks soetama endale kohaliku hiti- peamiselt kollastes /oranžides toonides kirju mustriga pidžaama- pluus ja püksid, mis on siinse tänavariietuse hitt. Alguses arvasin, et emad on lastega otse voodist tänavale või mootorratta selga hüpanud- no et, ei olnud aega riideid vahetada, kuid ei....aegajalt näeb tänavatel emmesid ja lapsi rõõmsavärvilises pidžaama riietuses, issid on millegipärast sellest vabastatud?
Kui kell 11-ks oli buss liikunud 100 meetrit valmistusin mõttes juba selleks, kuidas ma õhtul taluperelt öömaja palun, vastutasuks tööpäeva riisipõllul pakkudes või muud säärast. Kuid kahjuks või õnneks jäi ekstreemplaan teostamata, sest 171 km reis, sisuliselt Tartu-Tallinn ots võttis aega 2 tunni asemel 7 tundi, koos miljonite peatustega- pissipeatused, niisamapeatused, äripeatused (bussijuht viskab kellegile nutsu), lõunapeatused ja siis mahaminemise peatused ja kohal me olimegi.

Vahepeal seisin koos khmeeri naiste ja lastega kõrvuti partide ja põssadega pissijärjekorras. Tualett oli täitsa privaatselt ukse ja stalini jalajälgedega WC- viskad aga kopsikuga vett peale. Mu suurimaks hirmuks (siiani teostumata- õnneks!) on kujunenud pissimine koos khmeeridega külg-külje kõrval kuskil põõsas või avalikus käimlas ilma vaheseinadeta, sest siis nad pidid mõnuga su valget tagumikku vahtima ja itisitama...
Bussi niigi mitte väga steriilne keskkond kattus peale khmeeri rahva bussisõitu ühtlase savikorra, toidujäätmete ning joogitaaraga. Prügi langeb siinmail khmeeri näppude küljest otse tänavale ning näiteks prügimäed kooli ukse ees ei ole mingi ime- kujutage ette milline skandaal oleks see Eestis!!! Prügi on igal pool- jõe ääres ning jões ning prügimajandus on Ragn-Sellsist või Cleanawayst kaugel.
Battambang on igas mõttes rohkem ehedam Kambodža kui Siem Reap, mis tänu Angkor Watile on sunnitud turistidega tegelema ja tundub seetõttu väga western.

Esimese asjana Battambangis märkan, et inimesed mängivad tänavatel sulgpalli- igal pool. Uskumatu! Tea kas see vaimustus on neid alles hiljaaegu tabanud? Kui Siem Reapis on ühiseks huviks õhtuti, kui juba pime on, koguneda nö „televiisori kinno“ (lihtne kuurialune 3 telekaga, mis näitavad erinevat programmi ja read toolidega, mis täidetud ainult meestega), siis siin on näha sulgpallureid tänavanurkadel ja jõe ääres. Ma arvan, et Hr Kruusiauk teeks siin mõnuga nii mõnegi turniiri :) Võin vihjena öelda, et tase näikse olevat jõukohane!
Kõhu kinnitamiseks suundusin Smoking Pot nimelisse kohta (soovitatud Mareti ja üksiku planeedi poolt), kus buukisin end hommikul toimuvale khmeeri köögi hõrgutiste valmistamise kursusele (koos turu külastamise ja toiduainete ostmisega ning valmistamise ja söömisega, võtab see aega pool päeva). Nüüd oskan teha kanasuppi, liha-lok-laki ja kala amokki. Pildil: lok-lak- ise tegin ja jube nämma!

Turul käimine on aga omaette üritus, kaupa

on palju, inimesi ka- lõhn on hingemattev,

eriti kalaosakonnas- rasedatele ja kassiahastuse staadiumis kodanikele, peaks see olema keelatud tegevus. Samas kui ikka suur-suur kausitäis punaseid väikseid tšillisid sulle vastu vaatab ning teadmata sorti puuviljad, juurviljad, kalad, munad...siis on ju äge! Mustad munad pildil (valgete all, see mustjas mass) on nt tuhasse keeratud soolatud pardimunad. See säilitamiseks mõeldud kate pühitakse enne söömist ikka maha :)

Minu turuhullu õe jaoks on ilmselt iga Kambodzha linn superluks, sest turge siinmail jätkub. Kui päevased kinni pannakse, avatakse ööturg!

Õhtul suundusin templisse nimega Wat Damrey Sar- mis on Battambangi provintsi suurim (kui meil on maakonnad, vallad, alevikud ja külad, siis siin on provintsid, ringkonnad, vallad ja külad). Templihoovis mängisid poisid jalgpalli- olematute väravatega ning puukoorest väikse läbipaistva palli-imitatsiooniga. Kohe haakis end mulle külge ka ladyboy- kes tahtis teada kas olen siin boyfirendiga või üksi, loomulikult olen koos boyfriendiga- turvalisuse mõttes on see parem vastus. Meiega liitus ka üks munk, kes tahtis teada, mida see ladyboy mulle ütles...munk oli uudishimulik ja tegi mulle isegi templituuri. Lõpuks õpetas mind Buddhat austama (kolm kummardust põlvili olles Buddha suunas, võtad veel kolm viirukit ka kätte vahele ja palvetad). Samuti õpetas, et palvetavatest nunnadest möödudes tuleb langetada pea ning viimaks möllisin end sisse kella kuuesele palvusele. 101 munka kogunevad ühisele palvusele hommikul ja õhtul. Munkade palveüminaga harjub kiiresti, ning kui seda kuulda pole, siis natuke isegi hakkad igatsema, sest see on niii.... Kambodža…
Kokanduskursusel tutvusin keskealise inglaste paariga (Chris ja Avy), kes kutsusid mind kaasa Battambangi tuurile. Chris ja Avy on päris lahedad tüübid, kes nt pulmareisi asemel läksid 10 päevasele meditatsiooni kursusele või kelle lemmikloomaks on lisaks vanurkassile ja 3 meriseale merikajakas Gregory. Äärmiselt ahne tegelane, kes lunib süüa igal mõeldaval viisil ja käitub nagu võrdväärne majaomanik. Perenaise närviajamiseks kütab end üles kassi õue-käimis-ukse toksimisega, nii nagu sportlased peksavad poksikotti, ainult perenaine lööb vahest kassiukse plaksuga tagasi ka :)

Koos inglismannidega külastasime templit Wat Banana, mis asus mäe otsas 700 astme kõrgusel. Ossa issand- päris võhmale võttis, kuid selle leevendamisels olid kohalikud lapsed välja mõelnud väikse äri. Nimelt nad haagivad end sulle kohe esimesel astmel külge ja hakkavad tuult lehvitama väikeste lehvikutega. Ise aegajalt kaasa ohkides- oh ...so hot .... oh ...so tired.

Minu kaks lehviku-lehvitajat on pildil!

Ning Chris´ile tegi 30aastane naisterahavas ka jalamassaazhi - omaalgatuslikult loomulikult. Igaljuhul see sultani lehvikuteenus läks meile maksma mõningad õhupallid ja reaalid kui olime tagasi alla jõudnud!
Seejärel viidi meid vaatama puuvilja-nahkhiiri, kes rippusid puuküljes nagu pesunööril ja olid üsna suured ja karvased. Khmeerid tavatsevad vahest nende rinnakuliha süüa, pidi olema nagu kanaliha. Peale seda aga läksime sõitma bambusrongiga. See ei ole miskit, mis on suur ja vagunitega ei...mkmmm. Sulle lihtsalt tõstetakse rattad rööbastele, sinna peale pannakse bambusplate koos mootoriga ning paar vaipa patjadega. Nõkanõkanõk ca 50 km tunniks ma ütleks isegi saab riisipõldude vahel kihutada. Vanasti kasutati seda ikkagi eelkõige inimeste transportimiseks, nüüd aga valgenahkatele lõbu pakkumiseks!

Järgmisel hommikul, aga sõitsin tagasi Siem Reapi väikse paadiga, mis mahutas ca 50 inimest, ning mille mootor oli kõrvulukustava müraga ning bensiini hais hingemattev. WC uks kukkus pidevalt lahti, sest seisis ainult ühel hingel, pidurdamisel kukkus alla kahe nööriga kinnitatud kõlar ning samuti õnnestus, minul kukkuda läbi paadi trepiastme, õnnelikult! Hoolimata sellistest väikestest asjaoludest saabusime Siem Reapi lähedal olevasse sadamasse kaheksa tunniga. Laeva vallutasid koheselt tuk-tuk juhid, kes meeleheitlikult üritasid endale kliente leida, uskumatu milline vastuvõtt! Minul oli vastas piletiraha sisse kuuluva tasu eest tuk-tuki juht sildiga - welcome Kersti Puhm.

Mmm... väga armas oli siinsesse koju saabuda- Siem Reap´i!