Väike khmeeri keele sõnavara

Hello - Suesday (soo-ess-DAY)
Goodbye - Lieh HAOY (LEE-uh howie)
Thank you - Ah-kun
Yes (females) - Chah
Yes (males) - Baht
No - Aht-tay
Cambodian Currency - riel (like the english word "real")
Child - Koun (cone) or K'chai
Children - koun-k'chai
Please- un jern or som
School- sah lah
Hello. Soah sah die.
Good morning. Ah roeun soah sah die.
Good afternoon. Sigh yoeun soah sah die.
Good evening. Deet ree-ah soah sah die.
Goodbye. Chum ree-up lee-ah.
Good night. Hah ree-uht tri soah sah die.
How are you? Sok sobei kee uh tay?
I am fine. Thank you. And you? Kynum sok sobei tay. Awkun. Tdah neeuht yang midette dai?
I am fine too. Kynum caw sok sobei dai.
Thank you very much. Awkun nah.
Thanks a lot. Awkun aht ny.
Thank you. That is very nice of you. Awkun. Neeit ain jet ar nah.
You are welcome. Munh I tay.
Don’t mention it. Gcum nee yay i.
Excuse me. Aht tdoe owe Kynum.
Pardon me. Some aht tdoe.
I am sorry. Kynum some tdoe.
That is very good. Wee-uh kee-uh gkah la-aw ohn nah.
Congratulations. Som saw sah.
This is Mr. Nee gkea loak…
This is Mrs. Nee gkea loak s’ray…
This is Miss… Nee gkea neeyun gun yah.
I am pleased to meet you. Kynum mee-ahn si g’day reet reeay ngun joo-up nay it.
Please come in. Som joal moak.
Please sit down. Som on goee.
Good luck. Som naang la-are.
Have a good trip. Som owe twe dom nah bahn sok sa bei.
Have a good day. Som owe bahn sa bei k nye nee.
Thank you. You too. Awkun. Nayette caw ahn chjun die.
So long. Leeah sen howee.
I’ll see you later. Kynum naang juep nee ette pail crowee dtee-it.
Take care. Muh tie rhette sah klue-in ain tdoah.
May I help you? Kynum joo-ay nee it ain bahn dtay.

UUS 2009 GLEN TAOTLUSVOOR

GLEN on Euroopa Liidu kümne liikmesriigi (Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Sloveenia, Prantsusmaa, Malta) kodanikuühenduste ning Saksa maailmaharidusega tegeleva organisatsiooni ASA koostööprojekt.

Eesmärgiks on tõsta noorte teadlikkust arenguprobleemidest vaesemates riikides ning toetada noorte aktiivset osalemist säästliku ja solidaarse mõtteviisi edendamisel.

Kui : Sa oled 21-30-aastane; Sul on Eesti kodakondsus;Sul on projektile vastav hariduslik või erialane taust; Sa valdad vabalt inglise keelt; siis oled oodatud kandideerima osalemaks järgnevates projektides:
1) Kambodža: Roheline elu Angkor Wat´is
2) Etioopia: Naisettevõtluse edendamine
3) Sambia: Panus orbude heaolusse
4) Tansaania: Võitlus AIDSiga Kilimanžaaro piirkonnas
5) Gruusia: Maapiirkondade arengu toetamine keskkonnasõbraliku turismi edendamise abil

NB! Konkursil ei saa osaleda isikud, kes on seotud GLEN projekti koordineerimisega.

Osalemiseks täida inglise keeles avaldus ning saada meiliaadressile: glen@terveilm.net ja posti teel aadressile:
GLEN projektArengukoostöö Ümarlaud
Suur Karja 23 Tallinn, 10148

Info ja taotlusvormi leiad kodulehelt: www.terveilm.net/glen

VÄGA HEA GIID

Kel aga reisuplaanid Kambodzhasse ning Angkor Wat´iga tutvumiseks endal kõige rohkem aega pole (kõigi templite külastamiseks ning ajalooraamatute läbi töötamiseks), siis asjaliku reisijuhi ning Giidina soovitan oma sõpra (loodetavasti suudan peatselt ka mingi pildi tekitada, et tema töölootusi suurendada, majanduslangus on neilegi tunda andnud ja Tai aktsioonid lennujaamas on jätnud kümneid gruppe ja turiste saabumata, mis mõjub ka nende rahakotile ja kõhutäitele, seega aidake natuke kaasa).

Võtke ühendust Mr. San Samboeun´iga 855 (0) 12 64 75 74 , sanboeun05@yahoo.com
Tegu on head inglise keelt valdava inimesega.

Meedia ja innustumiskära

Kel on huvi ja soovi saab lugeda aritkleid:

5.12 Naisteleht
sügis 2008 Märka last
tulemas Airport Magazine

Üritustest:

ÜHE MAAILMA LUGU 5. detsembril Euroopa Liidu Majas
5.detsembril tähistatakse Ülemaailmset Vabatahtlike päeva. Maailmaharidust edendav organisatsioon AKÜ ja vabatahtlike ühendus GLEN Eesti korraldavad päeva märkimiseks filmi- ja jutuõhtu, mille teemaks on haridus arengumaades. Kavas on dokumentaalfilm "Testing Hope", mis räägib Lõuna-Aafrika Vabariigi keskkoolinoorte elust - nende lõpueksamitest, lootustest ja võimalustest.

Lisaks räägivad eestlastest GLEN vabatahtlikud oma kogemustest ning projektidest Lõuna-Aafrika Vabariigis, Kambodžas ja Tansaanias.

Tutvustatakse ka 2009. aasta GLEN projekte ning võimalusi vabatahtlikuks tööks.


ÜKS KAMBOODZHA LUGU
17. detsembril Noortekohvikus (Pärnu mnt 9)
Näidatakse filmi Khmeer Rouge´i aegadel toimunust ning soovi korral jutunurk.

LAOS- vaoshoitud kaos ja sujuv saabumine Sihanoukvillest Bangoki

5. oktoobril saabus khmeerimaale õde koos oma boonusõega. Tuldi üle vaatama, seda kohta kus missioonil olen, et kas on ikka päriselt ja nii. Esimesel õhtul sai tutvustet kohe omavahel Chan Rithi (minu inglise keele õpilane ja khmeeri keele õpetaja). Kutsusime teda linna õhtusöögile kaasa, kuid sellest ta loobus. Hiljem aga ühines meiega õllejoomisel, mis sealmail harukordne. Nimelt khmeerid ei käi ise lõbutsemas koos barangidega pubitänaval, tundus mulle, et Chan tegi tugeva eneseületuse, et julges 3 valge naisega väljas istuda.
Talle meeldis hirmsasti mu õe naljasoon ning minu kidura õllejoomise peale teatas, et olen nunn. Samuti avanesid südameväravad ning ära sai räägitud ta õnnetu armastuse lugu- õhkas ta ühe khmeeri kaunitari poole, kellega ta isegi kohtunudki ei ole, sest viimane ütles talle telefoni teel kurameeimise ettepaneku peale ära. Kahju. Samas ise ta on rõõmus ja mõtleb ainult kuidas oma 9 õe-vennaga peret ülal pidada.
Esmaspäev tõi meie ellu West Baray (khmeeri impeeriumi ajal ehitatud veereservuaar) ja selle keskel asuval saarel oleva Bakoni templi külastuse ning siidiussid. Siidiussifarmis esitles end khmeerigiid kohe ka korruptsioonilisest küljest, pakkudes enne siiditoodete poodi sisenemist müügiks siidilõnga- niimoodi altletti. Kui me polnud huvilised, surus selle taskusse tagasi ja ikka kena päeva teile. Mis seal ikka- eelmine kord oli meil siidifarmis aus giid ja loodetavasti neist enamus on ikka seda jätkuvalt. Eks meilgi ju nõukaajal taolisi asju lihatehastes ja lõngavabrikutes tehti. Saarele jõudes tabas meid aga lastepilv, kes kõik üritasid meile meeleheitlikult käevõrusid müüa. Marit jagas Kalevi komme ja lõpuks ostsime me kõik väikeste näpukestega valmistete ilu.

Teisipäeva hommikul soovitasin eestlannadel varakult rivis olla. Ütlisin, et näe peame 8 ajal lennujaamas olema ja enne tuli veel kotid hoiule viia Matyi külalistemajja. Smiles quest house jõudes tegi Matyi ettepaneku hommikukohviks, mille ma rõõmsalt vastu võtsin- seniks kuniks kui Karin ja Marit asusid närviliselt nihelema, et kell juba 8.30 ja lennuk hakkab varsti ilma meieta minema. Matyi lohtuas neid khmeeriliku rahuga. Ei lähe see lennuk kuhugi – nad ju näevad, et te olete tulemas ja küllap nad ootavad! See tegi eestlaste nägudele uskumatud ilmed, kuid rahulikuma oleku võtsid nad küll. Lennujaama jõudsime ilusti ja jõudsime toimetada ära kõik toimetused, kaasa arvatud maalt lahkumise maks, mida khmeerid 25 dollari jagu omastavad kui lennujaamade kaudu sealt maalt lahkuda.
Laost piilusime juba lennuki aknast, mekongi jõel asuvat 4000 saare piirkonda oli täitsa lahe kõrgelt näha, sest plaan oli seda ka reaalselt vallutama asuda.

Laose lennujaamas pakuti meile lahkelt 10 dollari eest transporti, mille Aasias mõne kuu elanuna siiski kolmandiku võrra alla sain. Samas olin Uskumatu Peeter, kui öeldi, et hotell kuhu minna tahame on kinni pandud. No nii nad räägivad kõik - arvasin, et tahetakse meid oma sõbra - äripartneri vooditesse meelitada, kuid tegelikult oli tõesti hotell kinni ja me saime hoopis kaubale hiinlastega, kes meile 12 dollari eest andsid 3 inimese toa- õigemini paleemõõtu tantsusaali 3 voodi, vanaaegse mööbli ja vannitoaga. Vau- ruumi neil seal Laoses on. Rohkem kui khmeeridel.

Kogu riigist rääkides, siis samasuurele pindalale mahub ära vaid 6 miljonit inimest, ilmselt ka seetõttu tundus, Pakse linn (väike Lõuna Laose linn) väljasurnuna. Teate nagu need kauboide filmid, kus linnas ulub tuul ja lendab liiv ja siis ilmub silmapiirile üksik ratsanik. Noh meil oli seal natuke rohkem inimesi, mudu peaaegu nagu seal lääne preeriates.
Pangad ei töötanud sel päeval enam kella kolmest, kuigi oleks pidanud olema avatud viieni, pold seal budismi püha ega midagi, kuid suure tõenäosusega pold ette näha et kolm eestlast sellel päeval veel kliendiks trügivad ja nii nad kõik koju läksidki. Raha vahetasime ühe kohaliku raseda naise erakontoris, kelle igemed olid veripunased. Hiljem tänaval veripunaste huultega naist nähes saime aru, et nad siin vist närivad miskisuguseid taimi, usuvad ise et see on hammastele kasulik, kuid seda muidugi teaduslikult tõestatud pole.
Järgmiseks päevaks orgunnisime endale Bolavien platoo külastuseks trippi ja lõpuks jäi see hommikuks, sest raha taheti selle eest hirmsalt. Lõpuks Sveitsist pärit Thomas ütles, et Green Discoveri büroo pakub paremat hinda ja nii me leidsime end minibussist tee ja kohviistanduste poole sõitmas.
Peale seda ootas meid 172 meetrise veejao nimega Tat Fun

külastus (legend rääkis midagi uppunud metskitsest, kes januselt jõest jooma läks ja siis alla kukkus) ning sellele järgnes väike "süütu" matk, mille eel enne teeleasumist soovitati plätad millegi kobedama vastu vahetada. See oli täitsa tore lugu, sest tegelikult oli matk üsna eluohtlik ning euroopa ja ameerika standardite kohaselt poleks meid ilmselt ilma kiivrite, turvavarustuse ja eelneva juhendamista sinna vihmametsa märjale savile laskuma lubatud. Järjest tugevamaks muutuv vihm tegi pinnase libedaks nagu kiilasjää ning me klammerdusime iga vähegi tugevama juurika külge. Nagu aru saite siis ilma igasuguse varustuseta. Mul olid enamus aega klaasid udused, nii et üritasin ainult jälgida Mariti punast kotti.
Orgu jõudes ületasime üksteiselt käest hoides mäestikujõe ja adrenaliini jätkus veel üles ronimiseks. Mis mulle tundus lihtsam- sai vähemalt natuke planeerida oma jalapanemist ja ronimist liaanide ja puude abil. Lõpuks jõudsime veejoani, mida ainult filmidest nähakse, selline kumerasse rohelusse peidetud paradiis. Võimas kohin ja miljonid veepiisad. Meie rõõmus naisgiid agiteeris meid väiksele Laose diskotantsule- mille taustaks kõlas tere tibukene- kabujalakene minu poolt esitatuna.
Siis viidi meid maalilisele piknikuplatsile kus üritasime jões kogu riietega supelda, et porist end natuke puhtamaks kaapida. Hiljem avastasime kehalt kaane ja kaanihammustusi, loodetavasti puhastasid meie verd ka pisut. Siis anti süüa maitsvaid juurvilju, Laoses 95% söödavat kleepuvat riisi ja kuivatatud liha ribasid. Väga maitsev oli see otse ahjust võetuna, ostsin ühe kimbu ribasid kaasa õhtul hotellis maiustamiseks, mis kahjuks osutusid täielikuks õuduseks- tooreks ja mittemaitsvaks vintskeks olluseks.
Kõhud täis, viidi meid kohalikule turule, kus konnasid, kel nahk maha võetud piilusime, natuke Lao kuulsat siidi omastasime ja õde Karin tegi oma reisi superostu. Pealambi, mis kummiga otsa ette kinnitatakse. Ainult väike pisiasi, pold sel akut, ega kohta kuhu patareisid panna!! Kaks juhet rippusid- noh üks ilmselt ühe ja teine teise kõrva jaoks :) Ühesõnaga väga hea ost, kui mitte tahta seda eesmärgipäraselt kasutada ehk ka vahest põlema panna.

Siis viidi meid kultuurikülasse mis justkui valitsuse tellimusel ehitet. Valitsuse kohta ei osanud aga meie giid midagi rääkida, olla olnud neil president, kes ära surnud ja nüüd pole tal meelde jäänud, kes seda riiki õieti juhivad. No tegelt on aga igal pool väljas plakatid, mil kogu poliitikute armee. No et restoranis süües või reisibüroos või poes oste sooritades meelest ära ei läheks.

Kultuurikülas nägime kangakudumist, kohaliku muusikategemist, kuulsime lugusid kuidas noormees räägib oma unelmate neiu pehmeks kõrgel kanajalgadega majakeses ja kui neiu pole sealt majakesest kella 3 öösel koju tulnud, siis on teada, et tütar on nüüd tanu alla saanud. Muidugi on ka kohalikud majad ka kurameerimisele kohandatud. Kuna noormees neiuga kohtuda ei saa, ja vanemad ei malda noormeeste kraapimist ukse taga kuulata, siis on ehitatud majale eesruum, mis eesti vanarahval oli aidana samal eesmärgil kasutusel, mille juurde viib redel ja eeskojal on väike pilu, mille kaudu armulõõmas mehepojukesed saavad väiksedi lilleõisi neiule ulatada või sosistada meelitusi. Leidsime ka muuseumist ühe karmi kuulutuse, mis teatas, et seksimine külaelanikega ja seksuaalne väärkohtlemine on vastavalt inimõigustele rangelt keelatud ning karistuseks (kui siiski midagi taolist juhtub) tuleb külale annetada 1 lehm või valitsusele maksta 3 miljonit kipi (kohalik rahaühik) või siis kanda vanglakaristust!

Nägime naisi kelle kõrvalestades on ilu nimel suured augud

venitatud ja olin siiani arvanud, et seda aafrikas tehakse,

kuid lisaks sellele armastavad nad ka oma näo ära tätoveerida, vot niimoodi siis iluga lood sealpool sood.
Järgmisel päeval sõitsime paadiga jõge mööda alla poole Champasaki- kus külastasime ära khmeerieelsel perioodil ehitatud templi Wat Phu. Angkor Watist erineb see peamiselt seetõttu et on mäe külje alla kõrgemale ehitatud ning on turistivaene ehk suisa vaikne.
Külas jalutades võis näha pardipoegi ja tibusid igal sammul, kogu küla kohta loendasin 7 tegutsevat templit, ei tea kas budism on siin kuidagi kõrgemas hinnas ja praktiseerimisel. Õhtuooteks jõime kohaliku riisiviinaga kokteili, mis niitis jalust nagu kamikaze. Mina üritasin terve õhtu end võrkkiiges tasakaalus hoida. Karin hoidis end tasakaalus ühe kohalikuga vene keelt praktiseerides.
Järgmisel hommikul selgus, et olime eelmisel päeval endale teadmata lunastanud pileti 4000 saare piirkonda ja täitsa Kambodzha piiri lähedale saarele- Koh Donile kui ma ei eksi, üleval pool on veel üks sarnase nimega saarn Koh Dong äkki. No ja bussis leidsime ühise keele uus-meremaalase Steveniga, kes meid kenasti oma tiiva alla võttis. Saabusime saarele kitsas paadikeses, mis väiksema rahmeldamise peale koheselt ümber end keeraks, seega hoidsime kõhud sees ja rinnad ees ja kotid paadis.
Saarel on tuhandeid väikseid lihtsaid bangalow´sid, mida olematu raha eest rentida saab, ning Steven tegi meile väikse tuuri. Tema bangalows me ei näinud ei moskiitovõrke ega linasid voodil ja uurisime, kas mõnes majas võiks ka linadel magada saada. Seepeale küsis Steven oma sõbralt Key´lt, kes tegi väga arusaamatu näo- mida te tahate? Linasid???
Siiski võttis ta meid sappa ja viis oma sugulase Mr. Mani bangalowdesse, kus saime toa linadega ja moskiitovõrgud ja käterätikud ja oma veranda võrkkiikedega. Mõnus. Jõgi vulises veranda all ja puhkus ronis soontesse, nii et väga enam mõteldagi ei viitsinud.
Vaatasime päikseloojangut ja mõtisklesime, et ehk järgmisel päeval teeks väikse jõetuuri. Mõte sai teoks ning viidi meid vihmaperioodi mekongile sõitma selles kitsas paadis. Saime näha riisiviina ehk puskarivabrikut, kohalikku kooli ja kleepuva riisi potsikute tegemist spetsiaalsest bambusest mida eksporditakse Laosesse hoopiski Kamodshast. Saartel on elu lihtne, lapsed rinnaotsas, vesipühvlid mäletsavad toitu, keegi puhastab riisi trümlis ja mehed mängivad mänge- võrk-jalgpalli, mis on iseäranis Laoses väga popp ja ka kuulitõuke-pentanque oli samuti esindatud.
Järgmisel hommikul siirdusime Kambodzhasse ning piiril öeldi kenasti, et näe Kambodsha on seal suunas- võtke tydrukud jalad alla ja viige end sinna. Ühesõnaga tuli mingi maa omal jalal kohale kõndida, sest Laose bussid Kambodshasse siseneda ei saanud. Igasuguseid piiriületuse tasusid (teenuste eest, mis jäid täpsustamata võeti meilt mõlema piiri peale kokku 5 dollarit kui ma ei eksi), aga rõõmsalt jõudsime kõik Kambodsha piirilähedasse linna Stung Trengi. Seal pakiti meid valgenahaksid kokku yhte minibussi ja viidi vahepeal täitsa hullu teed mööda ööbima Kampong Chami. Seal asusime otsima öömaja, mis suudaks pakkuda ka potti, kuna jalajälgedest tualetis oli eestlannadel küllalt saanud.
Ruume mida nägime oli ikka igasuguseid, kuid lõpuks leidsime midagi talutavad, kus kannatas öö mööda saata. Hommikul võttis liinibuss meid täitsa peale külalistemaja eest, kuhu meid eelmisel õhtul maha pandi. Samas tervitas meid hingetuks võttev päiksetõus.

Siem Reap saabumisel võttis meid vastu taas tuk-tuki juhtide parv, kuid meil oli vastas nö tasuta tuk-tuki juht, kes lootis et saab meid järgmisel päeval templitesse viia, mis kahjuks tal siiski vettvedamaläinud plaaniks osutus.
Samal päeval saabus linna veel üks eestlane- vana spaahunt Katre ise ning orgunnisin eestlannadele järgmiseks päevaks oma sõbrast giidi ja tuk-tuki juhi, et Angkor Wat´i avastama minna.
Kuna ise olin haigestunud ja jäin järjest tõbisemaks, siis Mr San Sambouen ja Mr Muy Vey rallisid tüdrukutega kaks päeva templites. Mina läksin lõpuks Matyi veenmisel haiglasse, et veenduda et ei ole mingit koledat haigust saanud. Hotellimõõtu mugavustega haiglas kasseeriti vist isegi hingamise eest raha, aga õnneks ei tuvastatud mul peale ägeda neelupõletiku midagi ning kurguvalu ja palavikuga võitlemiseks anti tubli hunnik ravumeid ka kaasa.
Sellel päeval adusingi et see on mu viimane päev selles linnas. Käisin vanu otsi lõpetamas ja oma esimeses külalistemajas hüvasti jätmas, kes tegid mulle ootamatult suure kingituse. Armas. Õhtul käisime kohalikku eripära ehk Apsara tantsu vaatamas, jalgu masseerimas ning khmeeride pubis koos sõpradega õlut joomas. Õhtu lõpetuseks viisid Chan Rith ja Mr Muy Vey meid khmeeride diskole BK nimelisse klubisse. Klubi ise on seest väga hämar ning rahvuslike laulude ajal kukkusid khmeerid ringis tantsukõndi tegema. Meie sõbrad lasid endale aga välja teha, kuid selle eest esinesid ka tantsulõvina.
Järgmine päev möödus bussis lõunarannikule Sihanoukville´i poole veeredes. Õhtul kohale jõudes sattusime paradiisi, otse Tai lahe kaldal olevasse mäeküljele rohelusse uppuvatesse bangalow´desse.
Kui olime peale pisikest matka kottideraskuse all kohale vaarunud ja kui alguses öeldi, et meie toad anti ära, siis võttis ikka kõhedaks. See oli aga õnneks väike süütu khmeeri nali ja saime ikkagi suurepärase vaatega kodud endale. Õndsat rahu rikkusid öösiti ainult puuputukad, kes puidus ringi uuristasid end kohutava puurimishäälega. Puukoputamaskäimine nende söömaaega ei seganud. Järgmisel päeval olid riided aga väikest peent saepuru täis.

Järgmisel päeval võtsid kaks Vietnami naist meie naisteseltskonna kohe rajalt maha, mulle tehti kohe maniküürid-pediküürid ja jalgadelt võeti karvad maha niidiga. Lisaks kõik muud piirkonnad ja massaazhid otse restoranis.
Järgmisel õhtul rannas grillitud mereande süües tuli välja, et kohaliku ettekandja peika on kohalik eestlane, kes siin kanda kinnitanud ja hotelli rajanud. Sai ka temaga väike tutvus tehtud ja eluolu uuritud. Järgmisel hommikul sõitsid Karin ja Marit Phnom Penhi lootuses, et Bangoki lennud ikka väljuvad. Nimelt oli vahepeal Põhja Kambodzhas templikonflikti Preah Vihear piirkonnas toimunud tulistamise tõttu kõik lennud Tai ja Kambodzha vahel peatatud.
Meie chillisime Katrega seal veel ühe päeva ning asusime järgmisel hommikul bussiga Tai piiri poole teele plaaniga puhata paar päeva Tai saarel Koh Changil. Üllatus tabas meid otse piiripunktis kui olime juba raha bahtidekski ära vahetanud. Selgus, et siiski Eesti ei ole nende riikide seas kes sellest piirist transiitviisaga võiksid üle kõndida ja teistsugust viisat sealt ei antudki. Nujah, mis teha. Olime löödud oma naiivsest usust sealt üle pääseda ning et eeltööd ei teinud. Kuid üle meid ei lastud. Kambodzha bussikompanii poisid orgunnisid meile takso, mis meid 40 dollari eest nägu päälinna tagasi viis. Lasime end lennujaamas maha poetada ning orgunnisime veel samaks õhtuks piletid bangoki. Äärmiselt tegus päevake oli, kui olime end õnnelikult bangokis leitud öömajas sisse seadnud ja Kao San roadil odavaid nuudleid nautisime ning tänavamelu sisse hingasime. Järgmisel päeval shoppasime end segaseks sealses ostuparadiisis MBK ning õhtul lasin endale patsid punuda. Kohevatest juustest jäid järgi hiirenirud.

Sellele järgnenud päeval sõitsime pool päeva linnaliinibussiga äärelinna, et väisata lõbustusparki, mis enneolematuid atraktsioone lubas. Esimene „bumerang“ võttis mind ja Katret suisa oimetuks ja ma palusin, et ainult maha saaks. Vahepealsed väikeste laste atraktsioonid rahustasid meelt kuni siiski proovisin esimest ja viimast korda ära Ameerika mäed. Kuna Katre kinnitas, et väga polnud hullu midagi, ta ainult ühe korra karjus- no ma karjusin nagu ratta peal terve minuti, kuni maha sain...see kohe aitas!!
Ja veel järgmisel päeval bangoki väisates saime turistilõksu maitsta. Nimelt olin kuulnud lugusid, kuidas turistid poodi meelitatakse, millejärgselt poeomanikud tuk-tuki juhile bensutshekke annavad. No vot saime me vaevalt ühelt tuk-tukilt maha astuda kui järgmine seebimullipuhuja ytles, et yle-yldse on tänase budismi püha tõttu Kuningaloss ja tempel kinni, aga tema tead istuvaid ja seisvaid buddhasid küll, keda me väisata saaksime. Lõppu tellisime endale ka kohaliku turu külastuse. No ja peale esimese buddha külastust teatas tuk-tuki juht et tema rõõmuks võiksime me nyyd yhest poest läbi astuda. Olime lahked tüdrukud ja saime ringkäigu juveelipoes vist alla minutiga tehtud. Selgus, et taoline kiire käik tuk-tuki juhile kasu ei too, ning seepeale viis ta meid järgmisse poodi. Kalliskivitehases pakuti juua ja esitleti ehete virr-varri mis minult meelitas välja väikse sõrmuse soetamise. Peale seda oli tuk-tuki juht õnnelikuks tehtud, transportis ta meid suure seisva Buddhani kuid ise tõmbas uttu. Ei tahtnud ta isegi meie raha, ilmselt oli tal meist kõrini. Mis seal ikka võtsime taaskord meter taxi, kuid selgus, et me olime kodust ainult ühe kilomeetri kaugusel. Taksojuht ütles kohale jõudes rõõmsalt naeratades- welcome to thailand! Õhtul haletseisme kao san roadil vaeseid mänguasjamüüjaid, kes omatehtud nukkudega äritseid.
Minu reis jätkus Bangokist Kiievisse, kus wc järjekorras lahke koristajaproua selgitusi jagas, ning järjekorda korraldas, hiljem lahkelt vihjates, et natšai on teretulnud. Nii palju siis korrumpeerunud Kambodzhast- Euroopa kontinent tervitas mind sarnase käitumisega, mis küll pigem nõukaaja pärandina tundus. Ju siis Kiievis ka elu endiselt vaene on. Müntidepuudusel vabandasin end välja, kuid Iisraeli tydruk kergendas end 20 Tai bahti võrra küll, missiis et see raha prouale midagi ei öelnud oli ta selle omandamise üle üsna uhke. Mina õnnistasin teda päevalõpus mõne grivnaga, sest andmine on aasiast külge jäänud ja reeglina toob see sulle endale alati õnne.

Projekti lõpp-tagant järgi muljetamine

Viimane tund koolis oli meil 2. oktoobril. Arvutiõpilased tulid oma CV-sid lõpetama ning meie saime omasepitsetud kutseid tunnistuste-jüleandmise-tseremooniale jagada.
Kui varasematel aastatel on RAFi partnerid khmeeride näol selle ürituse korraldanud siis sel aastal langes see suures osas Dominici ja minu õlgadele.
Juba tunnistuste failide tegemine võttis hea päevakese. Sain küll faili põhja Matyilt, aga tahtis see saada ümber kujundamist ja khmeeri keelde tõlkimist.
Kuna minu arvutis ei olnud seda võimalik teha, lootsime kooli arvutiklassile. Nagu tellitult läks seal elekter ara ja juba kujundatud fail jäi ka salvestamata. Minu silmis oli ainult paanika, khmeeride silmis (Vicchika ja Vichia- kooli õpetajad, kes meile appi tulid) oli ainult rahu- küll jõuab. Vichial oli kooli lähedal oma printimise poeke, kus ta kiirelt valmis tippis meile tunnistused, siis ka need välja printis.
Kogu see detailne kirjeldus on taustaks allkirjastamisele. Nimelt oli Dominicu nõudmisel saanud tunnistusele tekst- õpetasime microsoft windowsi ja office´t. Matyi läks seda teksti nähes näost siniseks ja halliks, sügav rahu kadus temast nelja tuule teed. Elavalt veheldes ja ahelsuitsetades päris ta mult aru, et kas ta on vähe meile selgitanud, et me ei saa õpetada tarkvara mille kasutamiseks meil luba pole, mida aga windows ja Bill Gates kogu oma kupatusega on. Seetõttu ju me ka neile open office´t õpetasime jne jne. Dominic oli aga veendumusel, et kogu Kambodzhas ei tea ja ei kasuta Open Office´t keegi ning õpilaste jaoks kasulikum on jätta see windows sinna tunnistusele.
Asi lõppes muidugi sellega, et mina lippasin (loe väntasin end jalgrattal ja keel vestil) poodi tagasi, lunisin, et Vichia teeks ületunde ja et ta veel samal õhtul need tunnistused OpenOffice vrsioonis valmis saaks, et ma saaksin veel samal päeval allkirjad ja saaksin need järgmisel päeval tagasi lamineerimisele tuua. Nimelt on kliima niiske ja paberi ilu tagamise nimel tahtsime need ära kiletada. Nu vot sellise rabamise tulemusena kõik ka nii laabus ja khmeeride silmis olnud sügav rahu sai end õigustet.
Järgmisel päeval tellisime tseremooniaks küpsetisi, mis oli suht-koomiline, kuna khmeeride saiakesed on kõik teistsuguse maitsega, seisime me leti ees ja maitsesime lõunasöögiks järjest enamus saiakesi ära, lõpuks sai määravaks ikkagi hind, mitte maitse...viimane aga jäigi teistsuguseks.
Veel kauplesime turul puuviljade üle ja rohe-roheliste banaanide ostmine võttis meid nõutuks. Kui need järgmisel hommikul on sama värvi, siis ei söö neid keegi- müüja vandus meile jumala keeli- uskuge, need banaanid on homme hommikuks kollased ja tõepoolest seda nad olid. Kliima teeb ikka oma. Kui Eestis oleks sama juhtunud ehk kuu ajaga, siis Kambodzhas palun väga 10 tunniga.
Laupäeval 4. oktoobril toimus siis tunnistuste üleandmise tseremoonia. Hommikul võtsime tuk-tuki- kauplesime natuke pidulikuks puhuks lilli, mille eest arve saamine võttis oma 15 minutit. Ilmselt olime esimesed, kes midagi taolist selle naismüüja käest tahtsid. Lõpuks saime ärarebitud äärtega paberitükikesele kirjutatud arve- flowers 5 USD. Loodan südamest, et Ungari maksuamet ei kergita oma kulme taevakõrgustesse taolise arveldusdokumendi peale :)
Kogu tunnistuste üleandmise üritus aga oli nii ulmepidulik kui veel olla sai, meid sätitati nö lavale direktori ja khmeeriorganisatsiooni esindaja vahele, õpilaste pilkude alla istuma, peeti kõnesid- ka meie pidasime ning lõpuks said kallid õpilased tunnistused, kingiks veel oma portreepildi ja Lastekaitse Liidu helkurid, et pimedas ikka turvaliselt liigelda. Tundus, et taolise asju nähti seal maal esimest korda.

Peale õpilaste fotonäituse avamist (mis sai üsna leige vastuvõtu, tundub et kunst ei ole veel rahva südametesse jõudnud) toimus huvitav asi- kõik sõid laua tühjaks ja jõid jääkasti jookidest tühjaks 15 minutiga. Hämmastav. Kiire lõpuga üritus. Siis küsisid õpilased meie kontakte ja läinud nad olidki. Meie hinge tekkis vaikne rahuolu, sest sai ju ikkagi tarkust jagatud ja kui khmeerid nüüd seda veel praktiseerivad hoolsalt, siis peaks 30 arvutioskajat ja 10 fotoaparaadi käsitsejat Kambodzha Kuningriigis rohkem olema.

Hingede pyha ehk Pchum Pen

Selle nadala alguses kulmineerusid siin hingedpyha tahistamised templites. Tahtsuselt teine pyha kuningriigis algas juba pool kuud tagasi ning pyhapaeval, esmaspaeval ning teisipaeval votsid koik pagoda-kylastamise - tee jalge alla. Lisaks hommikul 3-5 vahel konnitakse tanaval, visatakse jokke kyynlaid jumalatele ning templiymber visatakse riisipalle esivanematele.
Pyha paikmuutub Pchum Pen'i ajal toeliseks rahvamajaks, yles pannakse lava, kus etendatakse tykke, toidu ja nannikarud taidavad khmeerirahva soove ja ihasid samal ajal kui kogu linn sulgeb áritegevuse.
Meie jaoks oli pyha pyandiga, kuna Dominic otsustas mungaks hakata. Kolmeks paevaks!
Ettevalmistus vottis tal nadalakese ning pyhitsetud sai ta laupaeval. Vaidetavalt on voimalik mungaks hakata koigil meessoost isikutel hoolimata vanusest ja rahvusest. Dominici hirmud olid seotud pigem praktilist laadi kysimustega- kui kiiresti juuksed tagasi kasvavad (nimelt pidi ta pea paljaks ajama- samuti loobuma kulmukarvadest, nagu koik teised mungad siin 2 korda kuus teevad) ning teiseks kuidas tulla toime kohutyhjusega, sest mungad voivad syya ainult hommikust ja lounat, ohtul joovad teed, kohvi voi karastusjooke. Vaimsuse ja hingeharimise teemal vaga juttu Dominicilt ei tule, seega tapselt aru ei saa ka mis motiividel ta mungaks hakkas. Voibolla lihtsalt, et olla koos oma sobraga Munk Leniga Wat Kesaramis.

Mina tahistasin pyha kondimismeditatsiooniga vaikuses Angkor Watis pyhapaeval. Dzungel Angkor Wati ymber oli ikka vaga lahe, sest peale paikseloojangut nii kella 19 paiku hakkab igasugu ponevaid haali kostuma ning tulemardikad vilgutavad end pimeduses nagu majakad ja kui liiga kauaks Angkori torne imetlema jaad, siis pahased sipelgad, kelle kodus jarsku maailmatuma suured takistused on maandunud, ryndavad jalgu nii, et kogu me meditatiivne seltskond kilkas ja plagas.

Esmaspaeval kutsus aga Chanrith (kellele varsti pea kaks kuud olen inglise keelt opetanud) kaasa oma kodukohta. Mina sain soita tema sobra Sambeuni motikal ning kaasa ostsime turult natuke soogikraami kylakostiks. Huvitav oli see, et iga turg rohkem maa ja kyla poole oli jarjest vaiksema valikuga- rikkalikust puuviljaletist Siem Reapi lahedal oli Prey Chrumi lahedal jargi ainult vaiksed rohelised apelsinid ja kaks hadist pomelot. Ning kui ma veel maininud ei ole, siis kilomeetri poste siin ei ole, seega kasin ma kylas, mis oli 1 mootorrattatunnisoidukaugusel :0 ning teede olukorda arvestades arvaks et nt 20-30 euroopa kilomeetrit, mis jargmisl paeval avaldus kehas nii nagu oleks terve eelmise paeva riisipollul riisi istutanud.

Selles kylas aga siis nagin toelist maaelu, kus inimesed elavad ikka agraaryhiskonna moel- aedvilju kasvatades ja lehmi pidades. Tsipa lihtsam neil ikka eestist on, sest maja kytma ei pea ning puuviljad kasvavad oues aastaringi, kuid tervis on neil kehvem ja arstiabi pole kattesaadav.
Arstiabi on "kirjade jargi"tasuta kuid tegelikult kui keegi haigestub, siis tuleb kogu suguvosal rahad kokku panna, et maksta igale inimesele altkaemaksu kellega haiglas kokku puututakse.
Chanrithi peres on 8 last, lisaks ema ja tádi ja vanaema. Kuna isa suri 6 aastat tagasi siis tema kui vanim poeg peab hoolitsema koigi teiste eest. Ainult vaiksemi ode on veel kodus ning erivajadusega vend, kel arukest vahem kui teistel.

Kogu perekond aga pages minu kui valge inimese hirmus karmelt kooki. Paeva lopus kui olin neile vahepealsete pagodakylastustega hingamisruumi jatnud hakkasid nad vaikselt ykshaaval muga tutvust sobitama. Khmeeri keeles loomulikult.
Pagoda kylastamine maakohas aga vordus samaga nagu oleksin ise loomaaiapuuri sattunud.
Inimesed muudkui vaatasid ja puurisid mind oma pilkudega. Moni julgem tuli katsuma ka.
Chanrith muudkui utsitas et mine tee pilti, no kus sa teed kui sa teistest nii erinev oled, tahaks ikka kuhugi nurka ara pugeda. Tema aga selgitas loomulikumast-loomulikuimal moel, et sa oled esimene valge inimene siin kylas ja nende jaoks oled sa nagu jumal. Eksole! Palun vaga :)

Rahvamassid aga templiymber pidasid oma pidu, kohvikud kársatasid liha, myysid karastusjooke ja lastele jaatisit, mida tehakse pudijäást, millele valatakse peale kondenspiima ning siirupeid. Kylavahel mangiti raha peale vorkpalli, nagu siin koike mangitakse raha peale- kaarte, kingaviskamismangu jne.

Lounasoogil selgus, et mind on vordsustatud meestega- inglise keelt konelevad mehed ja mina soime eestoas ning naised piilusid aegajalt koogist, millal maitsvat pahklikastet juurde tuua. Appi- no nii kreisi tunne ikka. Ma ju olen ka naine ja ma ei saanud midagi teha et muuta seda ebavordsust- naine on teenindaja ning vaatab et mees ikka kohu hasti tais saaks. Parast koristab noud ja mees ainult monuleb ning viskab end vorkkiike tukkuma. Kallile kylalisele satiti samuti bambusmatile ase valmis, kuid nihverdasin end ikka valja sellest "kohustuslikust magamisest".
Ahjaa ja porandale kukkuv toit lykatakse porandapragudest alla kanadele, huvitav kas siinseid jalgadel maju voiks ka kutsuda kanajalgadel majadeks, sest kanad ju ometigi seal all elavad.

Labi tolmu ja aukude koduteel, ahmisin endasse riisipolde paikseloojangus, et ikka ara meelest
ei laheks kui sinna pohjamaa kylmusse naasen. Kogu selle jumalate ja esivanematehingede meeleolus sai koduteel puhkepausil tolmus nimetatud Chanrith- god of Smoke'iks, Sambeun God of Road'iks ja mina God of Standinguks :)

Vietnam

Kuna koolis oli eelmisel nädalal 9 klassi lõpueksam, sain viieks päevaks põigata Vietnami avastama- Ho Chi Min-i ehk vana hea nimega Saigoni ja rannikule Mui Ne kuurortisse.
Bussireis Siem Reapist- Ho Chi Minni oligi lubatud 12 tundi, millest enamuse veetsin tukkudes, vahepeal silmi avades avastasin meid olevat praami peal, et Mekongi jõge ületada ning piiri peal tuli kõigil bussist kompsudega välja kolida. Vietnami viisa peab enne passis olema, kui bussi ronida, sest seda piirilt ei saa ning seega oli piiriületus lihtne, sümboolselt tuli pagas saata läbi „koti-läbivaatamise-masina“, mis tegelikult tundus nii iidvana, et vaevalt arvutil isegi pilti ette viskas, aga noh, vähemalt äkki tuvastab kunagi kellelgi miskit ohtlikku.
Ho Chi Min tervitas saabuvat bussi tuledesäras ning inim-mere ja mootorratta jõgedega. Vaatasin suurte silmadega väljas toimuvat- ütleme nii et tundsin end üsna maakana, sest Siem Reap on ikkagi Saigoniga võrreldes väike küla. Ei ole siin 7 miljonit elanikku 7 miljoni mootorrattaga. Vaikselt hakkas ka kahtluseuss tekkima hinge, et kas selles liikluses on ikka võimalik ellu jääda ja tänavat ületada, kuid selle praktiseerimise võimalus lükkus järgmisse päeva, kuna buss peatus täpselt turistide tänava ääres, kust enamus valgenahad endale öömaja otsivad. Alguses kuuldud 15-20 $ hinnad peletasid mind millegi soodsama otsimisele. Väike nurgatagune pere külalistemaja tundus enam-vähem, vähemalt ei olnud mu toas gaasihaisu nagu mujal majas ja ukse sulgemiseks tuli kasutada tabalukku nii et ukse vahele jäi vähemalt 10 cm pragu, lootuses et sellest sisenevad ainult gekod, siirdusin linna avastama. Õhtusöögiks sai Vietnami tunnussöök, mis on nuudlisupp Pho, kas siis kana, sea või loomalihaga ning ohtralt igasugu rohelist rohtu ka. Lisaks leidsin ühe superkoha, kust sai arbuusimahla liitrise klaasiga :) ning tasuta wifit.
Järgmisel päeval rannikule reisimise võimalusi otsides, selgus, et see on imelihtne, iga teine reisibüroo orgunnib sulle pileti. Seega turisti vaevaks jääb ainult rahakott avada.
Järgmiseks suutis üks mootorratta juht turismiatraktsioonide paberiga vehkides mind veenda, et just tema teab Saigonis neid kõikse paremaid kohti, seega ärgu ma muretsegu, kinnitatagu ainult kiiver. Esiteks sain näha kunstimuuseumi, kus mu tähelepanu pälvisid pigem üüratud lillekimbud, kui kollektsioon, sest esimesi oli lihtsalt ohtralt ja viimane oli minu kunstivõhiku jaoks alla keskpärase.
Järgmiseks viidi mind jõe äärde ja öeldi, et nüüd aga tuurile. Nali oli see, et leidsin end sekundi murdosajooksul kauplemas pileti hinna üle, kui isegi ühtegi turisti ega laeva paista polnud. Kaupleja ütles- Leidi ära muretse. Kohe telliti mulle taksopaat ja kupatati peale. Miskipärast tundus suunavalik kummaline, paistmas ainult kaubasadamapanoraam, kraanade ja konteineritega. Mis seal ikka, Aasias tasub olla kannatlik, ootasin, et näis kunas see reisi tippsündmus siis ka tuleb, ja kui aus olla ei tulnudki :) Olin hoopis osavalt turistilõksu veetud!
Järgmiseks sain vaadata Notre Dame kirikut mis oli kinni ning loobusin kiirelt restorani ja poe külastusest. Küll aga oli huvitav Hiina Pagoda, mis oli nii träni kui religiooseid vidinaid täis, et pigem meenutas ladu kui pühakoda.
Ho Chi Minis ei ole turistil väga palju teha sest ühe päevaga suutsin veel ära käia sõjamuuseumis, mis Vietnami sõjast ainult USA tehtud koledusi Napalmi rünnakute tagajärjel vigaseks jäänud inimesi, loodust ning kasutatud sõjamasinaid esitles. Turg ja kogu linn on aga niipalju modernsem ja läänelikum, et peagi hakkasin koduse kambodsha lihtsuse järgi igatsema. Tahaks ikka riisipõlde ja palmipuid ja sinist taevast. Siin näed aga rikkamat elu kivimajade, autode, suurte kaubakeskustega.
Järgmisel päeval Mui Ne poole sõites ladistas vihma, mnjaa - nii palju siis rannapuhkusest Lõuna-Hiina mere ääres. Lonely Planet lubas aga mikrokliimat, mis kohapeal tõesti oligi nii, et täpselt mererannal ei saja- küll aga paistis sadavat sisemaal. Mui ne on siis ca 15 km pikkune rannariba lugematu arvu hotellide ja külalistemajadega.
Nina paitas soolane meretuul ja kalalõhn, kõrvu paitas lainete laksumine ning keha paitasid suured lained. Ujuda sealkandis on üsna raske, sest lained on üüratud- hea paik surfaritele ja eriti nende lohede variandiga sõitjatele. Merel on hulganisti paate ja väiksemat sorti kalamehed näivad kalastavad pähklikoores, tegelikult vajab ümmarguse palmilehtedest punutud paadikese tõstmine ikkagi kahe mehe jõudu. Hommikul päiksetõusu ajal on kõik naabrid merele minemas ja öösel paistavad merelt ikka kalalaevade tuled. Rannas krabistavad öösel aga krabid, kui natuke lähemale hiilida, siis pagevad nad kärmelt merre.
Veel hakkas silma vene keelsed restorani menüüd ja venelased minu külalistemajas. Venelased olid igal pool. Isegi kui läksin liivadüüne, siinset kõrbemaastikku avastama, lasid venelased ka kelguga liiva sees alla ning kohalikud lapsed röövisid neilt abivalmilt selle ühe sõidu eest u 20 dollarit.
Mhh ega mul väga kahju neist ei olnudki, sest ega nad vaesed välja ei paistnud ja ega nad ka inglise keelt rääkinud. Tagasiteel bussis lahendas aga seltskond noori vene karusid mitut pudelit viina ja minu hämmelduseks ei näinud see neile kuidagi mõjuvat, nagu oleksid nad limonaadi libistanud...
Vietnamis on naeratusi vähem, inimesed tunduvad külmemad ja rohkem rahale orienteeritud. Isegi kui oled hinnas kokku leppinud, püüavad nad sult ikkagi lõpus veel lisa küsida.
Samuti oli hea lugu tagasi koju sõites Viisaga, bussis küsis nn reisisaatja mult 24 dollarit kui küsisin kas saan ka Vietnami rahaga maksta, siis tuli välja et pidin välja käristama 4 dollarit rohkem. Kui uurisin millest hinnavahe, siis vastus oli et see on Kambodzha kursi järgi arvestatud. See tundus mulle kahtlane ja palusin mulle dongid tagastada, et soovin ikkagi dollarites maksta, nii segaduses nägu ei ole siinkandis näinudki, sest muidu kontrollivad siin inimesed oma emotsioone väga hästi.
Usun, et tavaliselt on turistid tema selgitusega rahule jäänud.
Veel on huvitav see et Vietnam on päris riik, kus kehtib päris raha ja dollaritega arveldamine toimus ainult külalistemajas. Vietnami naine kannab rohkem kalliskive, vähemalt keskklass ja Vietnami mees loeb bussis lehte. Asjad mida Kambodshas nii sagedasti ei märka. Taaskord piiri ületades, märkasin, et tänavatel on rohkem prügi ja loomi- ameeriklane mu kõrvaltistmelt kihutas kohe õhinal tänaval tuhnivat siga pildistama. Kuid mulle tundub,et mina olen oma südame juba Kambodshale ära andnud, sest kõik tundub siin ehedam, toredam, mõnusam, lõõgastunum. Isegi tuk-tuki juhtide rünnak bussil jõudmisel Siem Reapi ei suuda rivist välja lüüa, samas ameerika poiss, kes reisinud Aasias juba kuid läbi Tai ja Laose, oli täitsa shokis ja püüdis end kähku kuhugi seina äärde manööverdada.
Sain nuusutada ainult piskut Vietnamist ja usun, et sinna tasub ka siiski tagasi minna, turistid näikse seda kanti armastavat aga praegu juba ohtralt.
Lõpetuseks dialoog, mis kordub pea iga kord kui mootorrattaga sõita ja juht vähegi inglise keelt räägib:
Where are you from?
Estonia.
Aaaa- Australia.
No, Estonia, it is tiny country in Europe.
Oh yes, I know (suure naeratusega) Australia.
....
How old are you?
29, and you? 32.
...
Are you married?
Not yet.
...
How many brothers and sisters do you have?
Vahest aga võib vestlus minna veelgi isiklikumaks, alates kaalust kuni selleni, et mis kell sa magama lähed :)

Tänusõnad lahketele eestlastele!

Enne eestist lahkumist tegin natuke sponsorlust oma Kambodzha projekti tarbeks ning kuna RAFehk Royal Angkor Foundation on andnud meie koolile lubaduse ehitada jalgpalliväravad (eelmised varastati ära, sest raud ja muu säärane on äärmiselt väärtuslik kraam kokkuostupunkti viimisel), siis pöördusin mõningate spordifirmade poole.

Tänud Raul tuulikule OÜ Tamma Spordist http://www.tammasport.ee/

Kes annetas khmeeri laste jaoks kaks 5*2 m jalgpallivärava võrku.

Nüüd oleme juba 2 kuud uurinud, et kuidas meil õnnestuks need väravad ehitada, milel külge võrgud riputada ja et kas puidust või terasest. Esimene on odavam variant, kuid mitte ilmastikus vastupidav variant ja teise jaoks pole meil hetkel piisavalt raha, nii et loodetavasti leiame lahenduse, mis tipneb siiski laste jalkavõistlusega. Siin on see üsna arvestatav ajaviitevorm, et erinevate koolide/lastekodude meeskonnad omavahel kohtuvad. Kuigi mõnikord võib kuulda põhjusena, et miks üks või teine kaotas, siis nt selle lastekeskuse lapsed saavad ainult üks kord päevas süüa ja teise omad söövad 3 korda päevas, ning seega pole ime, miks esimesed kaotasid. Reeglina võib näha kõrge heinkattega jalgpalliväljakuid, katkiste postide ja võrkudega, mis siiski aimu annavad, et siin mänguline tegevus käimas on. Euroopa tulnukas arvaks muidugi, et tegu on hüljatud kohaga, kuid siinmail pole elektrilisi peeneid muruniidukeid või vikateid, muru niidavad khmeeri käekesed, väike sirbike või siis miski imemasin, mis on ilmselt muruniiduki eellane.

***

Teise kingituse khmeeri lastele tegi Urmas Kiisk ja Photopoint http://www.photopoint.ee/

Kaks digitaalset kompaktkaamerat täisvarustusega (mälukaardid ja kotid, juhtmed jne) on abiks meil fotograafia õpetamisel igapäevaselt. Digikaamera võimaldab meil igapäevased fotograafia ülesanded kiirelt jäädvustada ja arvutisse tõmmata ning juba samas tunnis analüüsida. Khmeeri laste jaoks on digikaamera käsitsemine puhas lõbu ning tõsine fotograafia huvitab ilmselt paari. Abstaktsed asjad on keerulised ning inimesed ning veekogud on khmeeri rahva suurim lemmik pildistamise objekt. Oktoobri algul üritame kuu ja enama jooksul tehtud piltidest koolis näituse avada. Ning need kaamerad jäävad kingituseks Samdach Euv koolile ning 3000 õpilasele.

Suurimad tänud veelkord!

Sünnipäev Kambodzha moodi

Sel nädalala oli siis üks nendest tähtsatest päevadest, mil me kõik armastame meenutada oma noorust ja mõelda, mida kõike see tulevik nüüd toob kui uus aastake kukile ronimas on...
Sünnipäev Kambodzha moodi tähendab, et saad lugeda lõputult õnnitlusi internetikeskkonnas ning rõõmustada ka mõningate päris häälte üle telehvuunis.
Kui päevake möödus töiselt koolis ja Eestiga aruande teemasid vahetades, siis õhtul kimasin rattal linna õhtusöögile ning järsku lamasin asfaldil maas, kogu oma maise varaga, ilu ning uhkusega. Kuna siinne reegel on, et kui õnnetus on, siis tuleb kiirelt jalga lasta (sest muidu tuleb ette võtta antropoloogiliselt huvitav kohtumine politseiga, mõningase rahakotikergendamise võimalusega). Seega ajasin värisevad kepsud alla ja asusin põgenema, tegelikult isegi nägemata, kes see uljas mootorrattur oli, kes mulle otsa põrutas... Khmeerid üritasid juba mu ümber väikest ringi tekitada ja uurida, kas muga on ikka kõik korras, mina aiva rapsisin oma kotti sasipuntrast ratta küljest lahti kiskuda ning nõustusin, et kõik on parimas korras. Seepeale sain mõningad noomitused, olgu ma järgmine kord ettevaatlikum, mitte sõidetagu uljalt nähtamatus kolmandas reas sõidutee keskel.
Igal juhul järgmisena laekusin meie lemmikkohta X-baari ja tellisin kokteili hingele ning jääd paistes sinisele näpule. Olgem ausad kuigi mul õnnestus pääseda ainult ehmatuse ja marrastustega, siis tegelt on see puhas õnn, sest reeglina ikka juhtub igasugu koledaid asju ning 3 õnnetust 10 meetrisel tänavalõigul 15 minuti jooksul pole mingi ime. AIDS´i järel on liiklusõnnetus siinmail teine surma põhjus.
Noh igaljuhul selle hirmujutu lõpetan meeldivamalt. Sünnipäeva puhul õnnestus mul olla kontaktis armaste sõpradega Eestist (suured tänud Skype/MSN loojatele) ning peagi saabus ka erakordne kook küünaldega (loe jämedad juustuviilud kaunistet oliivi ja tomatitega) Matyi ja ta sõprade ning baarmani poolt (kes näeb välja nagu seksikas Robbie Williams). Selline on siis sünnipäev kambodzha moodi :)

Leidi kruu

Eelmise nädala kõrghetkeks sai minu jaoks kaks sündmust.

Algul olin meie tänava tuk-tuki ja mootorratta juhtide jaoks teacher. Sellest nädalast aga "Leidi Kruu", mis tähendab khmeeri-inglise segakeeli siis leedi õpetaja. Ja kui Aire Aafrikas unistab, et temast sisi saab, siis ma olin ka väga sillas, kui kuulsin, et ma ei olen enam lihtsalt barangist õpetaja vaid kruu.

Siin ka väike tõestus sellele ....

Teiseks, sai üks aeglasemaid õpilasi arvutis ilmselt motivatsioonilaksu, sest harjutasime failide ja folderite copimist koos temaga oma 5-6 korda järjest. Igakord kui hakkasin püsti tõusma, siis ütles sadöm, mis tähendab khmeeri keeli "jälle või uuesti" ning nii ma juhendasin uuesti ning tunni lõpus oli ta valmis trükkinud üllatuse. Wordi fail, mis esiteks kaduma läks, kuid mis arvutisügavustest taas üles leiti- ütles khmeeri ja inglise keeles aitäh õpetaja.
Tundub justkui, et natuke missioonist on juba täidetud!

How are you yesterday?

Need olid viimased sõnad, mida kuulsin Phnom Penhis ehk siinses pealinnas tuk-tuki juhilt ja väikse naeratuse tõi see koheselt huulile...ja nii ongi - inglise keelega saab nalja siin alati, sest sõnade grammatika ei ole ju ometigi elutähtis- menüüdes võid leida imeasju näiteks sandwichi asemel saab süüa liiva nõida ja nõnna edasi. Möödunud nädalavahetus oli erakorraline, sest võtsin ette kiirvisiidi päälinna Phnom Penhi e tõlkes mäe (Phnom) millel naise nimi Penh nimelisse linna. Start laupäeva hommikul kell 6 ja tagasi pühapäeva õhtuks kell 7, mis tähendas, et 12 tundi sellest ajast veetsin bussis ja 24 tundi jäi püüdliku turisti mängimiseks.

Phnom Penhi reisualfabeet oli siis järgmine:

a) Umma puu öömaja (otse Genotsiidi muuseumi
e S-21 vastas oli imearmas rohelusse uppunud külalistemaja, kus imeilusas toas veidike luksust nautisin ja Numbatchuki nimelist toitu sain (Khmeeri karri nuudlitega). Hommikul tellisin esimest korda putru siinmail, ning lauale saabus piimasupp üksikute helbetega, kuid banaanid ja õunad tegid selle nämmaks :) Samas nii tigedaid moskiitosid kui seal aias, pole aegu kohatud, mahaununenud OFFist tundsin ikka kõvasti puudust. Enne külalistemajast lahkumist saabus üks siinsetest mussooni tugevatest vihmasadudest, mis tähendas seda, et inglisekeelt kõneleva paari 2 nupsikut poisslast lihtsalt keeldusid vihma käest ära tulemast ning ujusid restorani aias tekkinud lompides ning nautisid sooja vihma.

b) Genotsiidi muuseum e koodinimega S-21.

Kunagi muudeti praeguse Umma Puu Külalistemaja vastas olev koolimaja kõige hirmsamaks vanglaks Khmeer Rouge´i ajal. Enamus majades on väiksed kongid välja lõhtud ning üksikud raudvoodid koos ahelate, teiste piinamisvahendidtega üles seatud. Üks maja on täidetud vangistatute ja surmatute piltidega. Sama maja üks korrus on täis selgitusi Khmeer Rouge´i võimulolekust. Kuidas lapsed eraldati vanematest ning öeldi, et kooliharidus pole tähtis. Neile õpetati kuidas jälgida riisipõldudel töötavaid vangistatuid või siis täitsid nad nö jälgija rolli, et teada anda võimalikest õpetajatest, kes tuli koheselt vangistada. Samuti olid nad olulised sõjaväe ja relvakandmise jaoks ning järelkasvu kindlustamiseks korraldati pulmapidusid, kus vallalised mehed ja naised, kes üksteist ei tundnud (ning ega paarilist valida ka saanud) kiirelt ühislaulatuse käigus paari pandi. Peale lubadust elada koos elu lõpuni oli kiire snäkk ja üritus läbi. Ka pulmapidu peeti mustas riietuses. Haiglates oli ainult 3 osakonda, seega oli parem kui patsiendi haigus ühte nendest 3 osakonnast kuulus, muidugi medõdede haridus oli ainult 3 kuud, seega professionaalsest meditsiiniabist polnud juttugi. Templid muudeti vanglateks ning mõnede põrandatel oli veri kuni 2000 aastate alguseni.

C)Luuletus Genotsiidi muuseumist, mis annab toimunust väga hea ülevaate...
The New Regime (By Sarith Pou in Corpse Watching)
No religious rituals.
No religious symbols.
No fortune tellers.
No traditional healers.
No paying respect to elders.
No social status. No titles.
No education. No training.
No school. No learning.
No books. No library.
No science. No technology.
No pens. No paper.
No currency. No bartering.
No buying. No selling.
No begging. No giving.
No purses. No wallets.
No human rights. No liberty.
No courts. No judges.
No laws. No attorneys.
No communications.
No public transportation.
No private transportation.
No traveling. No mailing.
No inviting. No visiting.
No faxes. No telephones.
No social gatherings.
No chitchatting.
No jokes. No laughter.
No music. No dancing.
No romance. No flirting.
No dating. No wet dreaming.
No masturbating. No naked sleepers.
No nakedness in showers.
Love songs. No love letters.
No affection.
No marrying. No divorcing.
No fighting. No cursing.
No shoes. No sandals.
No toothbrushes. No razors.
No combs. No mirrors.
No lotion. No make up.
No long hair. No jewelry.
No soap. No shampoo.
No colored clothes, except black.
No styles, except pajamas.
No wine. No lighters. No cigarettes.
No morning coffee. No afternoon tea.
No snacks. No deserts. No breakfast.
Sometimes no dinner.
No mercy. No forgiveness.
No regret. No second chances.
No excuses. No complaints.
No help. No favours.
No eyeglasses. No dental treatment.
No vaccines. No medicines.
No hospitals. No doctors.
No disabilities. No social diseases.
No playing. No toys.
No lullabies. No rest. No vacations.
No holidays. No weekends. No games.
No sport. No staying ul late. No newspapers.
No radio. No TV. No drawing.
No painting. No pets. No pictures.
No electricity. No lamp oil.
No clocks. No watches.
No hope. No life.
A third of the people did not survive.
The regime died.

d) Killing Fields e Choeung Ek (piirkond 15 km PP-st).
Khmeer Rouge´i võimuletulekul toimus Phnom Penhist suur lahkumine. Linn muutus Ghost City´ks . Palju süüta inimesi tapeti ning maeti ühishaudadesse. Pildil olevas templis oli 3 korrusetäit kolpasid, kuid muidu leiab kuningas ja ülejäänud rahvas, et hukkunute luude eksponeerimine pole sobiv. Piirkond on täis haudu, mille kalmudel sildid- nt siin hauas oli 166 ohvrit ilma peadeta, haud rohkem kui 100 ohvriga kellest enamus naised ja lapsed olid riieteta. Samuti oli puid, mille vastu lapsi surnuks peksti või puu mille otsa riputati megafon muusikaga, et ohvrite kaebeid kuulda poleks.
Maas on endiselt ohvrite riideid, mis muidugi räbalatena maapinnast välja paistavad.
Pole ilmselt khmeeri kelle perekond oleks puutumata toimunust. Meie kooli õpetaja arvutikursuse tõlk Vicchika ütles, et näiteks tema pere kaotas nende aastatega 30 liiget.
Arvan, et seda traagikat ei ole valmis lihtsalt hing valmis vastu võtma, kuid kel huvi siis tasuks vaadata filmi Killing Fields. Kui Eestis kätte saada pole, siis oodake, varsti olen kodus ja teen filmiõhtu.

e) Sovanna Phum e varjunukuteater. Nukud tehakse loomanahast ning taustaks mängib elavmuusika.

f) Vene turg on lihtsalt toreda nimega odav turg. Väga hää North Face seljakoti saab nt 6-10 taalaga endale soetada.

g) Kuninga kodu on siinmail siis selline. Nikinäkitsetud aedadega kuldne paik. Rohelisest kalliskivist Buddha kõrgel aukohal istumas ja hõbedased templid päiksepaistes siramas. Mis sa hing veel ihkad. Mulle piisas poolest tunnist. Kaasvabatahtlik Dominic veetis seal oma girlfriendiga hiljuti 4 tundi, sest talle meeldis hirmsasti ning hea meelega ta ka elaks seal.

h) Koduloomuuseum on täis kiva. Mudugi pole nende kivist buddhade, lingade ja nagade ning deemonite juures muud selgitust, kui et kust piirkonnast pärit. Seega peab kallis külastaja ise välja mõtlema, kust kogu vajaliku teabe ammutab. Tegelt saladuskatte all ütlen, et tasuks värvata giid, kes kenasti saladused paljastab, ma olin aga suhtkoht väsinud selleks hetkeks, et kedagi detailselt kuulata iga tähtsa väärishinnalise kiva juures peatuda. Kallile Kristelile see paik meeldiks ja meie Annega saaksime samal ajal muru peal pikutada.

i) Mäetempel või templimägi ehk siis kuulsaima templiga koht linnas, kus ikka ära käia tuleb.

j) Elevants aga sai templimäe all turiste teenindada. Konarliku kivist tee kaitseks seoti ta hiigeljalgade otsa rauast ümmargused papud ning kuumuse vastu anti voolikust Dushi.

k) ........ k nagu geko- Phnom Penhis veedetud ööl kuulsin esimest korda, et geko tegelikult hüüabki oma naksutamise-laksutamise vahele geko, geko, geko.

Meistermagaja meistrivõistlused

Nüüd kuis Peking oma rüpest sportlasi koju saadab võime järgmised võistlused välja kuulutada siinmail-meistermagamises.

Nimelt, meie külalistemaja valvur on padu-khmeer ja siiani pole õnnestunud peale kehakeele temaga jutule saada ning muidugi ka seetõttu, et ta pea alati magab.

Esimene ja kõige tavalisem võimalus on see, et ta magab külalistemaja fuajee puidust pingil. Järgmine mõnus koht tukastuseks on trepinurk, selg mõnusalt vastu päiksesooja posti. Kolmas ülilevinud poos on välivoodi moskiitovõrguga, mille ta öösiti värava ette seab, et hilisemaid saabujaid väravast sisse lasta. Ainus mure on, et uni on magus ja minu õrn hääleke äratas ühel öödest üles küll kõrvalt maja rahva, aga mitte valvurimehe. Kuna ta on nii üliarmas inimene oma olemuselt siis naljalt ei julge ka hullu lamenti lüüa. Mul õnnestus tol ööl siiski oma voodi magada tänu purjus jaapanlasele, kes korra möiratas ja juba valvurionu virguski. Välivoodi asemel on aegajalt mõnus magada veoauto kastis või siis mõne hoovi pargitud auto kapotil. Ning eile olime meeldivalt erutet kui leidsime ta magavat kaksiratsi mootorratta pealt- käed /jalad rippu nagu laiskloomal. Ausalt öelda on see saanud kojusaabumise mõnusaks osaks, leida teda miskist asendist eksole!

Ja tööinimese elu on siinmail raske (uumor), sest tuk-tuki juht ikka tõmbab oma tõlda lõunapausil üles väikse kiige, kus mõnusalt nurruda eksole.

Nii ja millal eestimail elu mõnude osas samamõistvale seisukohale jõutasse???

STATISTIKANURK

Arvan, et on saabunud aeg mõningaseks harivaks minutiks, nimelt olen avastanud, et adekvaatset informatsiooni tegelikust olukorrast on väga raske leida.

Kambodža on siis riik Kagu-Aasias Indohiina poolsaarel, mille naabriteks on Tai, Laos, Vietnam.

Kambodzha riiklik Statistikaamet viis 2007 läbi viimase elanikkonna ülelugemise ürituse, mille tulemused avaldatakse septembris.
Wikipedia teab öelda, et khmeerirahvast oli aga eelmisel aastal tsipa üle 14 miljoni. 90% kambodžalastest moodustavad khmeerid.
Riik on neil 4 korda suurem kui kodu-Eesti e üle 180 000 ruuduga kilomeetri.
Pealinn on Phnom Penh ja riiki valitseb kuningas. Rahana kasutavad rieli, aga dollar on võrdväärne.

Seniks, aga mõningad probleemid, mis varjutavad igapäevaelu:
- riigklikku haridussüsteemi varjutavad väheharitud õpetajad, korruptsioon ja vaesed koolid. Seega kooli söökla on lihtne varjualune, vakstuga ülelöödud puukastidest/alustest kokkuklopsitud laudadel. Pärast tunde reeglina lähevad khmeeri lapsed lisatundidesse, et siiski ka natuke tõelisi teadmisi koguda ekstra raha eest muidugi. Ülikooli saavad lubada endale vähesed, sest 4000 kroonine õppemaks ja muud õppekulud on paljudele liig mis liig.
- Vaesus. 2004 aastal elas 35% kambodzha rahvast allpool riiklikku vaesuspiiri, milleks oli 45 USA senti päevas ehk siis 4.50 krooni tänapäeval. Paljude perede kuusissetulekuks on vähem kui 500 krooni kuus, samas pered on suured min 3 last kuni 10 on üsna keskmine.
- Umbes 13% Kambodzha lastest sureb enne 5 eluaastat kehva joogivee kvaliteedi tõttu erinevatesse batsillide poolt põhjustatud hädadesse ning 37% rahvastikust omab ainult ligipääsu puhtale joogiveele, seega enamus külades kaevatakse maasse auk vihmavee kogumiseks, millega pestakse ennast, pesu ja muud, tehakse süüa.

Knjom tow sa la rien!

Sellel nädala kolmapäeval saabus kauaoodatud hetk ja alustasime õpetamist koolis. Esmaspäevast reedeni hommikuti on arvutiõpe ja pärastlõunal fotokursus ja nii kui septembri lõpuni.
Esimesel päeval pidi tund algama kell 9 ja kui me poole üheksa paiku Matyiga tuk-tukis kooli poole veeresime helistas Vicchika, kes on kooli inglise keele õpetaja ja ühtlasi meie tõlk, et kaugel me oleme? Igastahes kui me kooli jõudsime olid tunnid juba alanud.
Selgus, et on olnud väike kommunikatsioonivimpka ja õpilased saabusid kella kaheksaks, kuid Vicchika oli nii tubli, et alustas ise õpetamist.
Alustuseks oli mul kõne valmis mõeldud ja kui ma parasjagu rääkisin, et lisaks arvuti õpetusele ja fotograafiale tahaks me neid paremini tundma õppida ning mõned mängud mängida, siis tõlk tõlkis midagi stiilis „internet ja e-mail“. Mhmhhh seda pidi ka tihti juhtuma, et kui tõlk ei tea neid sõnu mida sina kasutad, siis ta lihtsalt tõlgib midagi muud, oma peast...see ka ju abiks!
Igal juhul peale viiendat mängu läksid õpilased kui üks mees klassi tagasi ja hakkasid arvuteid näppima ning mina oma 3 päevase mänguplaaniga jäin hämmastunult balkoonile. Kolm päeva mänge seepärast, et arvutiõppes tugev Dominic oli parasjagu oma girlfriendiga Lõuna-Kambodshas reisimas ja saabub tagasi esmaspäevaks. Matyi võttis siis ohjad ja hakkas aga õpetama- esimesel päeval sai selgeks õpetet riistvara ja mõni mäng- teate kyll solitaris ja miinipühkija.
Teisel päeval hakkasin juba ise arvutit õpetama, no huumor kuubis, aga mis sa teed, ning kõige kuumemaks osutus programm paint, mis igamehe näpud rõõmsalt sügelema ning tegutsema pani. Samuti on äärmiselt armas, kui klassis arvutite vahel ringi käia, kuulda õrnu vaikseid häälekesi hüüdmas- tiitšer, tiitšer. Austuseavaldus heast õpetamisest pidi olema, see kui sinu koolist lahkudes ka su nime mäletatakse, teine versioon on lihtsalt et oli keski lady või barang. Elekter läks ära ka alles õnneks tunni lõpus, nii et igati õnnestunud päev.
Järgmisel hommikul ei tahtnud mõningad arvutid töötada ja ilmus välja keski abivalmis õpetaja (hiljem muidugi selgus, et tähtsaim mees valduses, Hr direktor ise, neid on siin tegelikult kolm- direktoreid siis jah-igal ühel oma haldusala), kes mind natuke juhtmeteadjana ja ka tõlgina assisteeris, sest meie oma tõlk jõudis hiljem (ja nii ongi, see et keegi hiljem jõuab-sellest ei tee keegi numbrit, sest karavan veereb ju ikka edasi).
Kogu desktopi ja folderite ja taskbaride seletamine on khmeeri rahva jaoks ulme, seega hakkasime hoopis Paintis olümpiarõngaid joonistama ja tegevust jätkuks tunnikeseks. Nii tore ikka kui 14 aastane ja 60 aastane pongestavad samu asju teha. Mõne jaoks on see imelihtne ning teise jaoks liiga raske. Saabus järjekordne elektrikatkestus misajal Matyi näitlejameisterlikkusega üritas selgeks teha mis vahe on Paintil ja Wordpadile ja noh, et Paintis ikka pikki tekste kirjutada just ei anna.
Õpilasi registreerus kokku meile arvutiõppesse 20 ja mõned tulid lisaks, seega on meie kursus ülipopulaarne ja osad istuvad arvuti taga isegi kahekesi. Aegajalt tuleb ka leida lahendusi kui mõned keyboardid ei tööta, seega jack blakie alias peeter oja oleks oma „peedist pesumasinale trumliga“ suureks abiks.
Fotograafia õpetamine oli aga esialgse plaani järgi kavas kunagi oktoobri lõpus. Nüüd selgus, et üleöö õpetan ma ka fotograafiat, mnjaa, selleks mu vaene sotsiaaltöötaja hing õigupoolest valmis ei olnud ja pildistamisest ei tea ma muud, kuid et kaameral on on/off nupp, zuum ning pildistamise nupp. Minu katse peale pakkuda loovaid mänge, teatas Matyi et talle need psühholoogilised mängud ei meeldi. Mõne idee kiitis siiski heaks, kuid kõige paremat pinnast see koostööks ei loonud. Seega olen assistendi rollis rohkem hetkel. Samas reedel oli meil väike kollaaži ja animatsiooni ülesanne, mis tuli väga kenasti välja ja õpilastele ka kangesti meeldis, siin ka mõningad tõendid sellest.
Kuna Dominic saabus kenasti tagasi oma tuurilt lõunas, siis järgmine nädal alustame õpetamist tiimina, eks näis kuidas me selles rollis hakkama saame.

Lühiülevaade 5 nädalast Kambodzhas ehk Uudised Taphul Road´ilt & Siem Reap´ist.

Tänased teemad on:

- Moskiitod ja meditatsioon
- Kontsert Adidase auks
- Kehaline kontakt
- Khmeeri keel
- Sotsiaaltöö Kambodzha moodi
- Siidi Farm
- Võitlus sipelgate pealetungiga
- Mentoring programm
- Jumalik massaazh

Ja nüüd uudistest lähemalt:

- Iga pühapäev käivad siinsed Raya joga

mediteerijad mediteerimas Phnom Khromil (mägi, mis on ca 5 km meie kodulinnast, vaatega riisipõldudele ja ujuvale külale).

Eelmisel pühapäeval asusime teele ning saime

suurepärase vaate äiksetormile ning kogeda mediteerimist olles samaaegselt sääserünnaku all. Vaevalt, et meist keegi väga valgustatud sai, sest kui sind süüakse ohtralt ja samaegselt, siis keha võidab vaimu. Kuiväga ma ka vaimu ei utsitanud, mõtlesin ma ainult kunas see üritus läbi saab, et saaks kotist Offi otsida.
Vaatepilt oli siiski võimas!

- Kohalik Bensukas Caltex on meie igapäeva shoppingu ja hommikusöögi kohaks. Kuid remondis olnud bensuka osa avati 5 päeva tagasi õhupallide ja lippude lehvides.
Ühel hommikul oli, aga kerkinud tankimisautomaatide kõrvale lava. Järgmisel hommikul algas kontsert-muusikaüritus, mis kestis terve päeva- DJ hüüdis-rääkis miskit muusika vahele ja hip-hopi, räppi saime kuulda nõrkemiseni. Hiljem selgitasime välja, et tegu ei ole kohaliku muusikafestivaliga, vaid nii promob Adidas siinmail oma uusi aroome. Ehk siis kujutage ette rock-kontserti või diskofestivali Statoili ja Neste tanklates :)

- Sel nädalal oli mul esimene kehaline kontakt (va nõrgad käepigistused mis eelnevalt tööpinnal vahetatud) khmeeri inimesega. Nimelt kodu poole suundudes (emakeeli- Ma lähen koju külalistemajja / khmeeri keeli- Khnohm tov phteas somnak) haaras mind kaisutusse üks tuk-tuki juht...no ja enam lahti ei lasknudki....ilmselt uskudes, et suudab nii mind enda tõlda meelitada. Kui aus olla, siis kuu ilma füüsilise kontaktita olnud inimesele...tundub see väga kohe väga imelik tunne olema!!! Seda ma olen ilmselt juba maininud, et füüsilist ja kehalist kontakti saavad viljeleda sõbard ja sõbrannad, mitte aga vastassugupool, seega ei näe ka tänavatel suurt emblemist, kaisutamist, suudlemisest rääkimata...

- Võitlus sipelgatega käib siinmail niimoodi:

Kuna tegu on lugejamänguga, siis õiged vastused, mis see trikk siinpool maakera siis õieti on, palun jätta comment´isse!

- Juba teist nädalat olid mul hommikuti kell 8 khmeeri-inglise keele tunnid. Motodop driver Mr Chan õpetab mulle khmeeri keelt ja mina talle inglise keele hääldust. Mr.Chan on äärmiselt pühendunud õpetaja ja eriti uhke kui mul ikka midagi meelde ka jääb ja välja tuleb. Minu poolt inglise keele õpetamine on aga sama, mis papagoi rääkima õpetamine. Nimelt on hoolimata kordamisest sõnade lõpud (eriti s-d) millegi pärast puudu ning Tuesday kõlab tuusadei...Eile õhtul, aga soovis Hr. Õpetaja mulle tingimata tutvustada oma sõpra. Ei lugenud mu palavik ja esimene tervislik kollaps... tuli kotad jalga ajada. Sõidutati mind uhkelt khmeeride pubisse, kus hoopiski õpetasin Chan´i sõbrale vene keelt, sest venelased pidid olema uus turistide vool siinmail, vene keele oskus=tulevane hea sissetulek!

- Sotsiaaltööst. Kui te loete lugenud kuskilt, et on olemas Indias, Aafrikas inimesed, kes elavad alla dollari päevas, siis asjad pole põrmugi paremad siingi. Anjali lastekeskuse sotsiaaltöötaja Sok Kim San võttis mind ükspäev kaasa põllu peale. Sotsiaaltöötajate keeli tähendab see tõelise elu nägemist ja tõelise sotsiaaltöö tegemist. Kimasime mööda slumme ja aguleid, läbi porillomp-prügimägede nii mootorrattaga kui paljajalu. Elude keerulisusest hoolimata naeratab viie lapse ema (umbes minu vanune), kelle abikaasa eelmisel aastal hukkus mootorratta õnnetuses. Ta üritab hommikuti müüa kasumiga turul juurvilju, et natukenegi raha saada, et lastele süüa anda. Anjali võttis ta tööle ka koristajana, et pisut raha juurde teeniks. Koduks on 2x2m bambusmaja, 2 korrusega. Maja kõrval olid pardid ja peale seljasolevate riiete ning söögitegemisnõude,suurt rohkem majapidamisvarustust silma ei hakanud. Elektrit ammugi ei ole ning taolisi peresid (natuke paremate või veel halvemate eultingimustega) on külade kaupa.

- Siidifarmi külastus e kuidas tehakse siidi päriselt:
a)liblikas muneb munad ja munadest tulevad ussid
b) väiksed siidiussid maiustavad mooruspuu lehtedega (kui kõrv korvi ligi panna, siis kõlab vaikne miljoni ussi poolne krõmpsutamine) . Farmis on lisaks ka mooruspuude kasvandus, et ikka kogu aeg värskeid lehti käepärast võtta oleks.
c) siis asuvad ussid endale kookonit ehitama ning valmis kookonid on nagu kollapsed tupsud (vt järgmist pilti, vasakul punutud korvis).
d) tupsud tuleb aga õigel ajal keevasse vette visata, sest muidu närivad ussid ealt end välja ja katkestavad siidiniidi, misjärel see kookon on kasutu.
e) kui tupsud keevad, siis esimese kihina

keritakse neilt puust abivahendiga maha väliskiht

e toores siidikiud ja kvaliteetsiidikiud tuleb siis välja sisemise kihina. Kiud läheb siis pildil paremal olevale rattale.
f) Kui siid on maha keritud, jääb järgi ussike kookonis ning kõige lõpuks võib need ussikesed nahka pista! Väidetavalt nad söövadki ussid ka lõpuks ära.
Muidugi siidikiudu ennast hakatakse uuesti kerima ja ketrama ja värvima ja kangasteljedel riideks punuma.

Inimene saab päevas omal jõul ja energial valmis punuda u 10-15 cm riiet, mis on 15 erinevad niidi ja kangastelgede kombineerimisel üsna kirju mustriga. Seega on kõige odavam siidsall Siidifarmi poes ka 190 krontsa. Sealt üles algavad kõik hinnad riietele, sallidele, kottidele ja muule käsitööle, mida kaunite khmeeri tüdrukute näpud suudavad valmistada. Igal juhul ei ole tegu keemia ega tööstusega, vaid otsast lõpuni looduslikkuse ja käsitööga.

- Mentoring programm- sel nädalal alustasin töiselt uue GLEN projekti kirjutamisega, et ikka vabatahtlikud ka järgmisel aastal siia saabuksid. Samuti pongestasime nabad paigast (Mina ja Mati, siis..) et saata Ungarisse tähtsaks juhatuse koosolekuks järgmise 5 aasta visioone. Kuna meie oleme siin, siis on tsipa kergem välja pakkuda, mida meie Kungilik Angkori organisatsioon ette võtta võiks. Tundub, et lisaks õpetamisele oleks väga vaja mentoreid- inimesi, kes väiksed andekad khmeerid sappa võtaksid ja kas töö või õppimise aitaksid valida peale keska lõpetamist.

- Jumalik Massaazh: oma heale sõbranjeele (Indiaani keeles on tema nimi „Vana Spaa-hunt“ ) ütlen vaid, et tuldagu juba. Paremat massaazhi pole tükk aega nähtud ega saadud!

Vabatahtlik töö müüb!

Seni olen kenasti eemale hoidnud oma töiste tegemiste kirjeldamisest. Selge see, et mida augusti lõpu poole, seda enam hakkan sellest rääkima, sest siis viimaks ometi on kooli direktor ja õpetajad puhkuselt ning valimistelt oma kodukohast tagasi.
Jutud käivad, et lapsi meie arvutikursustele on rohkem, kui võtta saame, seega esimestel päevadel tuleb läbi viia intervjuud. Dominic on teinud valmis õppekava, mida on 40 lehekülge ja isegi minusugune sotsiaaltöötaja, peaks selle abil suutma lapsi õpetada.
Reaalsus on see, et kõik toimib Kambodzha kuningriigis kordi aeglasemalt ja kui su plaanist 10% täitub on väga-väga hästi.
Seega minule on selline väikeste sammude kaupa töötamine väga hästi sobinud. Esimestel nädalatel otsisin kontakte MTÜ-dega ja kohtusin peamiselt välismaalastega, kes siin nüüd aitamas on ja suurepärast abistamistööd teevad.
Põhiliselt tegelevad siinsed MTÜ-d laste ja vaesuse leevendamisega. Haridus on ka kuum sõna.
MTÜ-sid tundub olevat loendamatu arv, olen saanud netist ja inimestelt erinevaid nimekirjasid, kus figureerivad läbisegi rahvuslikud ja rahvusvahelised organisatsioonid.
Enamasti ehitatakse koole, toetatakse laste õppimist (õpikud, pastakad, vabatahtlikud kes õpetavad inglise keelt jne). Väga tänuväärsed on igatsugu stipendiumid, sest nii kesk- kui kõrghariduse omandamine on tasuline ja ülikooli 4 aastat on 20 000 EEK. rääkimata lisakuludest. Reeglina seda endale lubada ei saa vaesest perest pärit noored, nagu seda on ka RAF (minu Ungari organisatsioon) varasemate kursuste õpilased, kellele üritame stipendiume leida. Kui kasvõi ühele lapsele suudame miskit organiseerida on hästi!!!
Lastekodusid tundub olevat ka rohkem kui üks, kuid palju tänuväärsem tundub mulle olema tänavalaste keskus ANJALI, mis koondab oma küla lapsed ja noored 6 päeva nädalas päevakeskusesse, kus päev läbi on tunnid (khmeeri ja inglise keel) ning loovuse arendamine (draama, fotograafia, maailimine või aialapil toimetamine). Sealsete laste rõõm on nakkav ning nad suudavad vähesega teha palju. Iga laps saab kord nädalas oma perele viia 4 kg riisi, et natukenegi leevendada kodust ruumipuudust.
Sealne sotsiaaltöötaja Sok San januneb aga sotsiaaltöö info järgi, mida üritan talle kokku otsida ja edastada ning ta unistab, et saaks seda kunagi õppima minna. Sotsiaaltöö on siinmail nii algusjärgus, et mõningad koolitused kuluksid marjaks ära. Matyi hoiab mind tagasi, kuigi mul endal oli mõttes mingi 2-3 tunnine workshop korraldada, et pisikegi seeme mulda pista. Võibolla aga kasvab sellest järgmise aasta projekt. Eks näis.
Kuigi khmeeri mtü-d kohtuvad omavahel 1 korra kuus ja arendavad oma koostöövõrgustikku, tundub, et nende teadmised oskuslikust mtü tööst on veel teadjamate sõnutsi vajaka ning vajaksid aiva uusi koolitusi, et tõsta nende endi suutlikkust siinse kodanikuühiskonna ülesehitamisel.
Veel tegelesin kaks nädalat meie organisatsiooni jaoks office või maja leidmisega ning turuhindade väljaselgitamisega. Nüüd augusti lõpus otsustab juhatus Ungaris, mis saab olema tuleviku muusika ning seega saab näha, kas saame aidata millegi püsivama püsti panemisel.
Office otsimise käigus kasutasin peamiselt kahe kinnisvarabüroo teenuseid. Sophy oli supersuhtleja, kes saatis südantlõhestavaid sõnumeid ning Thean oli supermeeldiv ja proffesionaalne khmeeri inimene, kellelt oleks tahtnud mida iganes osta, lihtsalt sellepärast et ta nii meeldib oli. Igal juhul kui Sophyle helistasin, et öelda, hetkel me midagi ei üüri, no siis pettunumat häält ei ole ma vist aastaid kuulnud. On kaks varianti- kas tema näitlejameisterlikkus on tasemel või minul õnnestus kaotada oma nägu! Esimest korda!
The truth is out there!
Järgmisena peaksin kokku kohtuma 10 tüdrukuga, kes võtsid osa õmblemise kursusest, et saata ungarisse tagasisidet, kuidas neil läheb praegu.

Vabatahtlikke siin Siem Reapis on kokku 300 kui mitte rohkem. Ning selle töö võimalusi on 2 tunnist kuni 2 aastani.
Näiteks on programme, kus sa ise maksad kogu selle lõbu kinni, lennupiletitest ja elamisest kuni õpetamiseni välja. Kujutage ette! On see altruism?

Eile kohtusin ühe itaallanna ja ameeriklanna-austerlanna miksiga, kes olid ühes Khmeeri Rouge´i piirkonna küladest tegemas koolide efektiivsuse ja lapsesõbralikkuse uuringut. Utrechti ülikool Hollandist lähetas neid kuuajalisele internshipile, mille tulemusena valmib raport ja mis vabastab neid bakalaureusetöö kirjutamisest! Kas pole mitte kena võimalus? Eesti ülikoolide akadeemilisuse juures hästi sellist varianti ette ei kujuta, eksju!

Matyi, aga ütles, et hoolimata nende tüdrukute pikkadest päevadest koolides, siis mis on sellest kasu Kambodzha lastele? Haridusele? Kuna õpetajate palgad on nii väiksed, pole nad üldse motiveeritud õpetama (500 krooni kuus) ning aegajalt jätavad kollektiivselt tööle ilmumata, et töötada hoopis riisipõllul. Seega, mnjaa. Eks iga MTÜ otsustab ise, kuidas ta aitab Kambodzhal jõuda vaesusest sinnamaani, et iga laps saab koolis käia ja perel on piisavalt toitu.
Unicef näiteks peab siin offices ühte meest, kes jagab koolides laiali raamatuid, sellest kui tähtis on lapse õpetamine ning arendamine juba eelkoolieas, samas khmeerid, ei oska selle materjaliga midagi peale hakata. Maslow vajadused tahavad täitmist ka siin! Seega kasulikum on jagada mikrolaene, et pere saaks ise oma väikse äri püsti panna!

Mina igal juhul usun, et vabatahtlikkus muudab maailma!

Badmingtoni pealinn Battambang!

Valimiste ja templikonflikti tõttu edasi lükatud reis Battambangi sai nüüd viimaks teoks. Paramount bussikompanii (jah, nii nagu filmikompanii nimigi) tuli oma reisijatele külalistemajadesse ja hotellidesse järele ning toimetas nad koos kottidega linna äärde bussijaama moodi transpordikeskusesse. Aegajalt hüüdis juht walkietalkie´sse Paramount-Paramount ja siis naishääl vastas Prääk-prääk, päriselt ka!
Uhkesse bussi paigutati pealinna Phnom Penhi suundujad, mina üksinda valge barangina parkisin end liisunud lillelise vakstuga kaetud istmete ja sitsi-satsiliste kardinatega bussi. Peale tunniajalist ootamist ja 30 minutilist hilinenud väljumisaega, buss siiski väljus. Muidugi enne olid khmeerid end varustanud toidukottidega, sest pereliikmeid on reisil kaasas kuni kümme (mehed, naised, lapsed) ning kohanumbritest peetakse ka rangelt kinni. Suurimaks üllatuseks osutus selles „draakoniaegses bussis“ kaasaegne tehnika! Juht lükkas dvd kohaliku naeru-talkshowga peale ja volüüm põhja. Oiiii kui valus see oli- mu esimene mõte oli- põgene vaba laps, enne kui sind on kurdistatud, lõpuks harjusin nii teleka valju heli, kui khmeeride enda kõkutamisega ning katkistest õhuaukudest tuleva külma tuulega. Ilma soojade riieteta siinsetesse bussidesse minna väga ei maksa- kuue dollari eest saad pileti ja külmetuse garanteeritult, sest õhukonditsioneeri augud lihtsalt on katki ja reguleerida neid ei saa. Kuid eestlane on leplik eksole.
Ärkasin tunnikese pärast, kui buss seisis tohutus liiklusummikus kallurautode ja vihma tõttu pigem savimülgast meenutaval teel. Üks, päris euroopa stiilis kostüümi kandev khmeeri naine, seletas mulle kenasti khmeeri keeles ära, mis parasjagu toimub ja eks ma siis tõlkisin selle endale sobivaks sõnumiks.

Kostüümide koha pealt väike ekstra moeuudis- igaks juhuks ja sulandumise mõttes peaks soetama endale kohaliku hiti- peamiselt kollastes /oranžides toonides kirju mustriga pidžaama- pluus ja püksid, mis on siinse tänavariietuse hitt. Alguses arvasin, et emad on lastega otse voodist tänavale või mootorratta selga hüpanud- no et, ei olnud aega riideid vahetada, kuid ei....aegajalt näeb tänavatel emmesid ja lapsi rõõmsavärvilises pidžaama riietuses, issid on millegipärast sellest vabastatud?
Kui kell 11-ks oli buss liikunud 100 meetrit valmistusin mõttes juba selleks, kuidas ma õhtul taluperelt öömaja palun, vastutasuks tööpäeva riisipõllul pakkudes või muud säärast. Kuid kahjuks või õnneks jäi ekstreemplaan teostamata, sest 171 km reis, sisuliselt Tartu-Tallinn ots võttis aega 2 tunni asemel 7 tundi, koos miljonite peatustega- pissipeatused, niisamapeatused, äripeatused (bussijuht viskab kellegile nutsu), lõunapeatused ja siis mahaminemise peatused ja kohal me olimegi.

Vahepeal seisin koos khmeeri naiste ja lastega kõrvuti partide ja põssadega pissijärjekorras. Tualett oli täitsa privaatselt ukse ja stalini jalajälgedega WC- viskad aga kopsikuga vett peale. Mu suurimaks hirmuks (siiani teostumata- õnneks!) on kujunenud pissimine koos khmeeridega külg-külje kõrval kuskil põõsas või avalikus käimlas ilma vaheseinadeta, sest siis nad pidid mõnuga su valget tagumikku vahtima ja itisitama...
Bussi niigi mitte väga steriilne keskkond kattus peale khmeeri rahva bussisõitu ühtlase savikorra, toidujäätmete ning joogitaaraga. Prügi langeb siinmail khmeeri näppude küljest otse tänavale ning näiteks prügimäed kooli ukse ees ei ole mingi ime- kujutage ette milline skandaal oleks see Eestis!!! Prügi on igal pool- jõe ääres ning jões ning prügimajandus on Ragn-Sellsist või Cleanawayst kaugel.
Battambang on igas mõttes rohkem ehedam Kambodža kui Siem Reap, mis tänu Angkor Watile on sunnitud turistidega tegelema ja tundub seetõttu väga western.

Esimese asjana Battambangis märkan, et inimesed mängivad tänavatel sulgpalli- igal pool. Uskumatu! Tea kas see vaimustus on neid alles hiljaaegu tabanud? Kui Siem Reapis on ühiseks huviks õhtuti, kui juba pime on, koguneda nö „televiisori kinno“ (lihtne kuurialune 3 telekaga, mis näitavad erinevat programmi ja read toolidega, mis täidetud ainult meestega), siis siin on näha sulgpallureid tänavanurkadel ja jõe ääres. Ma arvan, et Hr Kruusiauk teeks siin mõnuga nii mõnegi turniiri :) Võin vihjena öelda, et tase näikse olevat jõukohane!
Kõhu kinnitamiseks suundusin Smoking Pot nimelisse kohta (soovitatud Mareti ja üksiku planeedi poolt), kus buukisin end hommikul toimuvale khmeeri köögi hõrgutiste valmistamise kursusele (koos turu külastamise ja toiduainete ostmisega ning valmistamise ja söömisega, võtab see aega pool päeva). Nüüd oskan teha kanasuppi, liha-lok-laki ja kala amokki. Pildil: lok-lak- ise tegin ja jube nämma!

Turul käimine on aga omaette üritus, kaupa

on palju, inimesi ka- lõhn on hingemattev,

eriti kalaosakonnas- rasedatele ja kassiahastuse staadiumis kodanikele, peaks see olema keelatud tegevus. Samas kui ikka suur-suur kausitäis punaseid väikseid tšillisid sulle vastu vaatab ning teadmata sorti puuviljad, juurviljad, kalad, munad...siis on ju äge! Mustad munad pildil (valgete all, see mustjas mass) on nt tuhasse keeratud soolatud pardimunad. See säilitamiseks mõeldud kate pühitakse enne söömist ikka maha :)

Minu turuhullu õe jaoks on ilmselt iga Kambodzha linn superluks, sest turge siinmail jätkub. Kui päevased kinni pannakse, avatakse ööturg!

Õhtul suundusin templisse nimega Wat Damrey Sar- mis on Battambangi provintsi suurim (kui meil on maakonnad, vallad, alevikud ja külad, siis siin on provintsid, ringkonnad, vallad ja külad). Templihoovis mängisid poisid jalgpalli- olematute väravatega ning puukoorest väikse läbipaistva palli-imitatsiooniga. Kohe haakis end mulle külge ka ladyboy- kes tahtis teada kas olen siin boyfirendiga või üksi, loomulikult olen koos boyfriendiga- turvalisuse mõttes on see parem vastus. Meiega liitus ka üks munk, kes tahtis teada, mida see ladyboy mulle ütles...munk oli uudishimulik ja tegi mulle isegi templituuri. Lõpuks õpetas mind Buddhat austama (kolm kummardust põlvili olles Buddha suunas, võtad veel kolm viirukit ka kätte vahele ja palvetad). Samuti õpetas, et palvetavatest nunnadest möödudes tuleb langetada pea ning viimaks möllisin end sisse kella kuuesele palvusele. 101 munka kogunevad ühisele palvusele hommikul ja õhtul. Munkade palveüminaga harjub kiiresti, ning kui seda kuulda pole, siis natuke isegi hakkad igatsema, sest see on niii.... Kambodža…
Kokanduskursusel tutvusin keskealise inglaste paariga (Chris ja Avy), kes kutsusid mind kaasa Battambangi tuurile. Chris ja Avy on päris lahedad tüübid, kes nt pulmareisi asemel läksid 10 päevasele meditatsiooni kursusele või kelle lemmikloomaks on lisaks vanurkassile ja 3 meriseale merikajakas Gregory. Äärmiselt ahne tegelane, kes lunib süüa igal mõeldaval viisil ja käitub nagu võrdväärne majaomanik. Perenaise närviajamiseks kütab end üles kassi õue-käimis-ukse toksimisega, nii nagu sportlased peksavad poksikotti, ainult perenaine lööb vahest kassiukse plaksuga tagasi ka :)

Koos inglismannidega külastasime templit Wat Banana, mis asus mäe otsas 700 astme kõrgusel. Ossa issand- päris võhmale võttis, kuid selle leevendamisels olid kohalikud lapsed välja mõelnud väikse äri. Nimelt nad haagivad end sulle kohe esimesel astmel külge ja hakkavad tuult lehvitama väikeste lehvikutega. Ise aegajalt kaasa ohkides- oh ...so hot .... oh ...so tired.

Minu kaks lehviku-lehvitajat on pildil!

Ning Chris´ile tegi 30aastane naisterahavas ka jalamassaazhi - omaalgatuslikult loomulikult. Igaljuhul see sultani lehvikuteenus läks meile maksma mõningad õhupallid ja reaalid kui olime tagasi alla jõudnud!
Seejärel viidi meid vaatama puuvilja-nahkhiiri, kes rippusid puuküljes nagu pesunööril ja olid üsna suured ja karvased. Khmeerid tavatsevad vahest nende rinnakuliha süüa, pidi olema nagu kanaliha. Peale seda aga läksime sõitma bambusrongiga. See ei ole miskit, mis on suur ja vagunitega ei...mkmmm. Sulle lihtsalt tõstetakse rattad rööbastele, sinna peale pannakse bambusplate koos mootoriga ning paar vaipa patjadega. Nõkanõkanõk ca 50 km tunniks ma ütleks isegi saab riisipõldude vahel kihutada. Vanasti kasutati seda ikkagi eelkõige inimeste transportimiseks, nüüd aga valgenahkatele lõbu pakkumiseks!

Järgmisel hommikul, aga sõitsin tagasi Siem Reapi väikse paadiga, mis mahutas ca 50 inimest, ning mille mootor oli kõrvulukustava müraga ning bensiini hais hingemattev. WC uks kukkus pidevalt lahti, sest seisis ainult ühel hingel, pidurdamisel kukkus alla kahe nööriga kinnitatud kõlar ning samuti õnnestus, minul kukkuda läbi paadi trepiastme, õnnelikult! Hoolimata sellistest väikestest asjaoludest saabusime Siem Reapi lähedal olevasse sadamasse kaheksa tunniga. Laeva vallutasid koheselt tuk-tuk juhid, kes meeleheitlikult üritasid endale kliente leida, uskumatu milline vastuvõtt! Minul oli vastas piletiraha sisse kuuluva tasu eest tuk-tuki juht sildiga - welcome Kersti Puhm.

Mmm... väga armas oli siinsesse koju saabuda- Siem Reap´i!

Lugu väiksest kuningast

Üheks suureks õppetunniks siin Kambodžas on ja saab ka edaspidi olema kannatlikkuse ja mõistmise arendamine iseendas suhtlemisel tandempartneri Dominiciga.

Dominic on pärit Saksamaalt (linnast nimega Ulm) ning on hariduselt elektriinsener. Pildil uinub ta parasjagu tuk-tukis...

Juba eelnevatel koolitustel oli märgata, et oleme äärmiselt erinevad inimesed ja ei pruugi otsida ühte ja sama asja siit Kambodzhas ja elus üldse.

Dominici jaoks on elu keeruline ning headust on ümbrringi väga vähe! Toon mõningad näited:
- Mulle ei meeldi X-Baar absoluutselt, seal on kõik nii kallis (so meie lemmikbaar, kus on tasuta wifi ja õlu maksab 10 krontsa)
- Mulle ei meeldi meie külalistemaja personal, nad on nii ebaviisakad. Mitte kunagi ei vasta nad mu tervitustele ja seega nad ei oska, ega tea kuidas majutusteenust osutada. Nad ei ole juba 3 korda mu tuba koristanud, alati pean ma küsima vett või tualettpaberit ning kaebama. Nad on nii laisad ja vaatavad päevad otsa telekat. (Jutt käib meie kodust- külalistemajast MON PA PA ( vt pilti), minul muidugi on teistsugused kogemused...)
- Piletimüüjal Kouleni mäe juures ei olnud müüa vett, saksa versioon on sellest olukorrast- tal mitte ei ole vett vaid kindlasti ta ei TAHA seda meile müüa, sest siis saab meilt veel raha välja pressida
- Tuk-tuki juhid on lihtsalt nii laisad kui olla saab ja nad ei taha meid teenindada laiskuse tõttu, mis siis, et võibolla see rahasumma mida pakume on nende jaoks liiga väike, et bensiini ja ajakulu ära tasuda
- Inimesed, kes vaatavad televiisorit on rumalad, kulutavad oma elu ja ei tee midagi kasulikku!
-Dominici arvates on hiinlased kõige hullem rahvus maailmas. Nad on võimetud integreeruma ja austama teise maa kultuuri ning kombeid, seega tuleb neid vihata, mitte aktsepteerida neid sellistena nagu nad on. Eelkõige said pilusilmad sauna üks päev kui Dominic oli käinud Angkor Watis ja ei õnnestunud tal saada ühtegi pilti ilma hiinlasteta, kes olid kogu templiala hordide kaupa vallutanud........pildistamine on D-i lemmikhobi ning eriti just ehitised......... Selliseid arvamuseavaldusi on tal palju!

Meie väike kuningas on meie elu keskpunktis iga päev- näiteks kui talle on soovitud laste poolt head õnne, siis on ta tükk aega rõõmus- et TALLE õnne ja edu sooviti või kui just TALLE, mõtelge kingiti käevõru, mida ta ei ole raatsinud tänavalastelt 1 dollari eest osta (10 tk). Või et just TALLE pakutakse tasuta mootorratta sõitu.
Kriitiliseks muutus olukord selle nädala keskel, kui Dominci arvuti üles ütles- ta oli tõeliselt tujust ära, ta keeldus olema konstruktiivne ja nägema lahendusi ning oli tige meie peale, sest meil on arvutid, millega saame netis istuda ja tal ei ole midagi. Kõik kohtumised ja söögiajad oli ta tujust ära ning tige- nii et mina üritasin lõpuks seda energiat vältida. Pomm plahvatas kui Matyi hakkas uurima, kas ta ikka tahab siin olla ja kas talle Kambodža meeldib? Muidugi meeldib- ainult, et ta vihkab seda olukorda, et tal ei ole arvutit ning ta ei saa aru, miks ta ei või olla kõigiga vihane ja seda väljendada. Ta keeldus isegi meie arvuteid kasutamast, sest oli nii vihane...
Kogu tema elu saadab ülim nõudlikkus kõigi teiste suhtes (kauplemisele kulutab ta tunde, et saada paremat hinda) ..... eile kui leppisime kokku sõitu Phnom Koulenile, siis arutas ta pikalt, et mis kell startida- lõppeks nõudis, et tuk-tuk tuleks kindlalt kell 3.45, et me näeks päiksetõusu ning lõppes asi sellega- et kohal olid õigel ajal tuk-tuk juht ning Kersti, kuid mitte Dominic- tema saabus kell 4.00...

Kõik need on vaid näited hetkedest, sest tegelikult on kummaline, et temaga juhtub igasuguseid asju- küll lõikab ta sisse endale toas oleva propelleriga ja on nagu Monk, et haav jumala eest baktereid ei saaks. Siis ütles ta jalgratas üles või siis järgmisel hommikul on tal pool selga allergias ning kestendab. Kummaliselt palju pisiasju, mis võivad tulla stressist või energiast millega ta siin ringi kõnnib.

Loodan, et see ei kõla kui suure kaebamisteraamatu esisissekanne (mida see alateadlikult ka kindlasti on) vaid kui üks võimalus arendada ennast ja saada teada rohkem sakslastest.
Vabandused saksamaa fännide ees ette ja taha, võtan seda kui õppetundi ühest inimtüübist :)

Monk chat ja Raya Yoga keskus

Kui kaasGlennie Aire Lõuna-Aafrika blogist http://aireaafrika.blogspot.com/võib lugeda, et ta asus vormima oma niigi ilusat peput aeroobikas sama ilusaks kui aafrika naistel, siis mina otsustasin oma vaimsusega tegeleda.
"Laulva puu kohvikus" ei saa mitte ainult hästi süüa, vaid saab ka praktiseerida pilatest, joogat, võtta algkursust meditatsioonis ning tšättida (jutelda) munkadega vabas vormis budismist ja nende elust.
Monk chat on siis kord nädalas- kui eelmisel nädalal saabusin hommikul 5.30 ja polnud seal kedagi, siis sel nädalal taipasin õigel ajal ehk õhtul 5.30 minna. Maja oli rahvast täis ning neli munka- Sok, Len ja nende sõbrad samuti kohal. Peamiselt on kohale ilmunud noorem rahvas, enamuses vabatahtlikud nagu minagi ning jutt kulges ümber budismi filosoofia.

Mungad on justkui õppinud esinemist ja suhtlemist ning on äärmiselt vabad- toovad lihtsustatud näiteid igapäevaelust- armuelust ja viskavad kilde, et kamoon- Buddha kuju on ju tsemendist. Buddha ise on inimene, seega kõigist meist võib saada Buddha, kui saavutame enlightmenti.
Veel, et on 2 erinevat budismi liiki- Thereavada ja Mahayana, millest mungad praktiseerivad konservatiivsemat Therevada budismi. Nende jaoks on olulised 4 alustala- maa, vesi, tuli ning tuul ning eelkõige peaks me elus lähtuma 3 asjast: tee kõike hästi, väldi halva tegemist ning puhasta oma mõtted halvast. Siis saad olla õnnelik ning nagu M. Gandhi on öelnud- pure happiness is pure emptyness!

Seda emptynessi käin ma jahtimas nüüd aga teisipäeviti ja kolmapäeviti Raya Yoga keskuses, millel isegi Tartus esindus olemas on. Huvitav on see, et Yoga- tähendab nende jaoks olla ühenduses (connected)- iseenda, looduse ja millega iganes, nii et see annab sulle positiivset energiat. Yoga ei ole füüsiline, mida mina siiani arvanud olen... Mediteerimiseks kasutatakse algajate puhul kontsentreerumiseks pilti ja muusikat (juhendatud teekonnaga iseendas), kuid hiljem juba praktiseerides- võid silmad lahti teha seda igal pool. Maureen, meie õpetaja teeb seda siin näiteks jalgrattal sõites. Oluline on, et saad kontrollida/suunata oma mõtteid ja valida kogemusi, mitte vastupidi.

Igal juhul olen mõlemal korral pärast meditatsiooni vajunud totaalsesse lõõgastumisse- esiteks on raske ennast jälle liigutama hakata, sest vaikuses ja rahus on nii hea olla ning koju jõudes on autopiloot-voodi ja unenäod! Kõik see tundub praegu hea ja õige ning mõnus.

Öeldakse ju, et need, kes teavad- need ei räägi ja need, kes räägivad- need ei tea! Mina tahan kogetut jagada, et sellest õppida- jõuda oma tunnete ja erinevate energiate äratundmisele.

Om mani padme hum on ilmselt kõige populaarsem mantra budismis! Seda võib tõlkida näiteks nii - mediteerimine, kannatlikkus, distsipliin, tarkus, usinus ja lahkus.

Seda kõike teie ellu!