Sellel nädala kolmapäeval saabus kauaoodatud hetk ja alustasime õpetamist koolis. Esmaspäevast reedeni hommikuti on arvutiõpe ja pärastlõunal fotokursus ja nii kui septembri lõpuni.
Esimesel päeval pidi tund algama kell 9 ja kui me poole üheksa paiku Matyiga tuk-tukis kooli poole veeresime helistas Vicchika, kes on kooli inglise keele õpetaja ja ühtlasi meie tõlk, et kaugel me oleme? Igastahes kui me kooli jõudsime olid tunnid juba alanud.
Selgus, et on olnud väike kommunikatsioonivimpka ja õpilased saabusid kella kaheksaks, kuid Vicchika oli nii tubli, et alustas ise õpetamist.
Alustuseks oli mul kõne valmis mõeldud ja kui ma parasjagu rääkisin, et lisaks arvuti õpetusele ja fotograafiale tahaks me neid paremini tundma õppida ning mõned mängud mängida, siis tõlk tõlkis midagi stiilis „internet ja e-mail“. Mhmhhh seda pidi ka tihti juhtuma, et kui tõlk ei tea neid sõnu mida sina kasutad, siis ta lihtsalt tõlgib midagi muud, oma peast...see ka ju abiks!
Igal juhul peale viiendat mängu läksid õpilased kui üks mees klassi tagasi ja hakkasid arvuteid näppima ning mina oma 3 päevase mänguplaaniga jäin hämmastunult balkoonile. Kolm päeva mänge seepärast, et arvutiõppes tugev Dominic oli parasjagu oma girlfriendiga Lõuna-Kambodshas reisimas ja saabub tagasi esmaspäevaks. Matyi võttis siis ohjad ja hakkas aga õpetama- esimesel päeval sai selgeks õpetet riistvara ja mõni mäng- teate kyll solitaris ja miinipühkija.
Teisel päeval hakkasin juba ise arvutit õpetama, no huumor kuubis, aga mis sa teed, ning kõige kuumemaks osutus programm paint, mis igamehe näpud rõõmsalt sügelema ning tegutsema pani. Samuti on äärmiselt armas, kui klassis arvutite vahel ringi käia, kuulda õrnu vaikseid häälekesi hüüdmas- tiitšer, tiitšer. Austuseavaldus heast õpetamisest pidi olema, see kui sinu koolist lahkudes ka su nime mäletatakse, teine versioon on lihtsalt et oli keski lady või barang. Elekter läks ära ka alles õnneks tunni lõpus, nii et igati õnnestunud päev.
Järgmisel hommikul ei tahtnud mõningad arvutid töötada ja ilmus välja keski abivalmis õpetaja (hiljem muidugi selgus, et tähtsaim mees valduses, Hr direktor ise, neid on siin tegelikult kolm- direktoreid siis jah-igal ühel oma haldusala), kes mind natuke juhtmeteadjana ja ka tõlgina assisteeris, sest meie oma tõlk jõudis hiljem (ja nii ongi, see et keegi hiljem jõuab-sellest ei tee keegi numbrit, sest karavan veereb ju ikka edasi).
Kogu desktopi ja folderite ja taskbaride seletamine on khmeeri rahva jaoks ulme, seega hakkasime hoopis Paintis olümpiarõngaid joonistama ja tegevust jätkuks tunnikeseks. Nii tore ikka kui 14 aastane ja 60 aastane pongestavad samu asju teha. Mõne jaoks on see imelihtne ning teise jaoks liiga raske. Saabus järjekordne elektrikatkestus misajal Matyi näitlejameisterlikkusega üritas selgeks teha mis vahe on Paintil ja Wordpadile ja noh, et Paintis ikka pikki tekste kirjutada just ei anna.
Õpilasi registreerus kokku meile arvutiõppesse 20 ja mõned tulid lisaks, seega on meie kursus ülipopulaarne ja osad istuvad arvuti taga isegi kahekesi. Aegajalt tuleb ka leida lahendusi kui mõned keyboardid ei tööta, seega jack blakie alias peeter oja oleks oma „peedist pesumasinale trumliga“ suureks abiks.
Fotograafia õpetamine oli aga esialgse plaani järgi kavas kunagi oktoobri lõpus. Nüüd selgus, et üleöö õpetan ma ka fotograafiat, mnjaa, selleks mu vaene sotsiaaltöötaja hing õigupoolest valmis ei olnud ja pildistamisest ei tea ma muud, kuid et kaameral on on/off nupp, zuum ning pildistamise nupp. Minu katse peale pakkuda loovaid mänge, teatas Matyi et talle need psühholoogilised mängud ei meeldi. Mõne idee kiitis siiski heaks, kuid kõige paremat pinnast see koostööks ei loonud. Seega olen assistendi rollis rohkem hetkel. Samas reedel oli meil väike kollaaži ja animatsiooni ülesanne, mis tuli väga kenasti välja ja õpilastele ka kangesti meeldis, siin ka mõningad tõendid sellest.
Kuna Dominic saabus kenasti tagasi oma tuurilt lõunas, siis järgmine nädal alustame õpetamist tiimina, eks näis kuidas me selles rollis hakkama saame.
Esimesel päeval pidi tund algama kell 9 ja kui me poole üheksa paiku Matyiga tuk-tukis kooli poole veeresime helistas Vicchika, kes on kooli inglise keele õpetaja ja ühtlasi meie tõlk, et kaugel me oleme? Igastahes kui me kooli jõudsime olid tunnid juba alanud.
Selgus, et on olnud väike kommunikatsioonivimpka ja õpilased saabusid kella kaheksaks, kuid Vicchika oli nii tubli, et alustas ise õpetamist.
Alustuseks oli mul kõne valmis mõeldud ja kui ma parasjagu rääkisin, et lisaks arvuti õpetusele ja fotograafiale tahaks me neid paremini tundma õppida ning mõned mängud mängida, siis tõlk tõlkis midagi stiilis „internet ja e-mail“. Mhmhhh seda pidi ka tihti juhtuma, et kui tõlk ei tea neid sõnu mida sina kasutad, siis ta lihtsalt tõlgib midagi muud, oma peast...see ka ju abiks!
Igal juhul peale viiendat mängu läksid õpilased kui üks mees klassi tagasi ja hakkasid arvuteid näppima ning mina oma 3 päevase mänguplaaniga jäin hämmastunult balkoonile. Kolm päeva mänge seepärast, et arvutiõppes tugev Dominic oli parasjagu oma girlfriendiga Lõuna-Kambodshas reisimas ja saabub tagasi esmaspäevaks. Matyi võttis siis ohjad ja hakkas aga õpetama- esimesel päeval sai selgeks õpetet riistvara ja mõni mäng- teate kyll solitaris ja miinipühkija.
Teisel päeval hakkasin juba ise arvutit õpetama, no huumor kuubis, aga mis sa teed, ning kõige kuumemaks osutus programm paint, mis igamehe näpud rõõmsalt sügelema ning tegutsema pani. Samuti on äärmiselt armas, kui klassis arvutite vahel ringi käia, kuulda õrnu vaikseid häälekesi hüüdmas- tiitšer, tiitšer. Austuseavaldus heast õpetamisest pidi olema, see kui sinu koolist lahkudes ka su nime mäletatakse, teine versioon on lihtsalt et oli keski lady või barang. Elekter läks ära ka alles õnneks tunni lõpus, nii et igati õnnestunud päev.
Järgmisel hommikul ei tahtnud mõningad arvutid töötada ja ilmus välja keski abivalmis õpetaja (hiljem muidugi selgus, et tähtsaim mees valduses, Hr direktor ise, neid on siin tegelikult kolm- direktoreid siis jah-igal ühel oma haldusala), kes mind natuke juhtmeteadjana ja ka tõlgina assisteeris, sest meie oma tõlk jõudis hiljem (ja nii ongi, see et keegi hiljem jõuab-sellest ei tee keegi numbrit, sest karavan veereb ju ikka edasi).
Kogu desktopi ja folderite ja taskbaride seletamine on khmeeri rahva jaoks ulme, seega hakkasime hoopis Paintis olümpiarõngaid joonistama ja tegevust jätkuks tunnikeseks. Nii tore ikka kui 14 aastane ja 60 aastane pongestavad samu asju teha. Mõne jaoks on see imelihtne ning teise jaoks liiga raske. Saabus järjekordne elektrikatkestus misajal Matyi näitlejameisterlikkusega üritas selgeks teha mis vahe on Paintil ja Wordpadile ja noh, et Paintis ikka pikki tekste kirjutada just ei anna.
Õpilasi registreerus kokku meile arvutiõppesse 20 ja mõned tulid lisaks, seega on meie kursus ülipopulaarne ja osad istuvad arvuti taga isegi kahekesi. Aegajalt tuleb ka leida lahendusi kui mõned keyboardid ei tööta, seega jack blakie alias peeter oja oleks oma „peedist pesumasinale trumliga“ suureks abiks.
Fotograafia õpetamine oli aga esialgse plaani järgi kavas kunagi oktoobri lõpus. Nüüd selgus, et üleöö õpetan ma ka fotograafiat, mnjaa, selleks mu vaene sotsiaaltöötaja hing õigupoolest valmis ei olnud ja pildistamisest ei tea ma muud, kuid et kaameral on on/off nupp, zuum ning pildistamise nupp. Minu katse peale pakkuda loovaid mänge, teatas Matyi et talle need psühholoogilised mängud ei meeldi. Mõne idee kiitis siiski heaks, kuid kõige paremat pinnast see koostööks ei loonud. Seega olen assistendi rollis rohkem hetkel. Samas reedel oli meil väike kollaaži ja animatsiooni ülesanne, mis tuli väga kenasti välja ja õpilastele ka kangesti meeldis, siin ka mõningad tõendid sellest.
Kuna Dominic saabus kenasti tagasi oma tuurilt lõunas, siis järgmine nädal alustame õpetamist tiimina, eks näis kuidas me selles rollis hakkama saame.
No comments:
Post a Comment