Kuna koolis oli eelmisel nädalal 9 klassi lõpueksam, sain viieks päevaks põigata Vietnami avastama- Ho Chi Min-i ehk vana hea nimega Saigoni ja rannikule Mui Ne kuurortisse.
Bussireis Siem Reapist- Ho Chi Minni oligi lubatud 12 tundi, millest enamuse veetsin tukkudes, vahepeal silmi avades avastasin meid olevat praami peal, et Mekongi jõge ületada ning piiri peal tuli kõigil bussist kompsudega välja kolida. Vietnami viisa peab enne passis olema, kui bussi ronida, sest seda piirilt ei saa ning seega oli piiriületus lihtne, sümboolselt tuli pagas saata läbi „koti-läbivaatamise-masina“, mis tegelikult tundus nii iidvana, et vaevalt arvutil isegi pilti ette viskas, aga noh, vähemalt äkki tuvastab kunagi kellelgi miskit ohtlikku.
Ho Chi Min tervitas saabuvat bussi tuledesäras ning inim-mere ja mootorratta jõgedega. Vaatasin suurte silmadega väljas toimuvat- ütleme nii et tundsin end üsna maakana, sest Siem Reap on ikkagi Saigoniga võrreldes väike küla. Ei ole siin 7 miljonit elanikku 7 miljoni mootorrattaga. Vaikselt hakkas ka kahtluseuss tekkima hinge, et kas selles liikluses on ikka võimalik ellu jääda ja tänavat ületada, kuid selle praktiseerimise võimalus lükkus järgmisse päeva, kuna buss peatus täpselt turistide tänava ääres, kust enamus valgenahad endale öömaja otsivad. Alguses kuuldud 15-20 $ hinnad peletasid mind millegi soodsama otsimisele. Väike nurgatagune pere külalistemaja tundus enam-vähem, vähemalt ei olnud mu toas gaasihaisu nagu mujal majas ja ukse sulgemiseks tuli kasutada tabalukku nii et ukse vahele jäi vähemalt 10 cm pragu, lootuses et sellest sisenevad ainult gekod, siirdusin linna avastama. Õhtusöögiks sai Vietnami tunnussöök, mis on nuudlisupp Pho, kas siis kana, sea või loomalihaga ning ohtralt igasugu rohelist rohtu ka. Lisaks leidsin ühe superkoha, kust sai arbuusimahla liitrise klaasiga :) ning tasuta wifit.
Järgmisel päeval rannikule reisimise võimalusi otsides, selgus, et see on imelihtne, iga teine reisibüroo orgunnib sulle pileti. Seega turisti vaevaks jääb ainult rahakott avada.
Järgmiseks suutis üks mootorratta juht turismiatraktsioonide paberiga vehkides mind veenda, et just tema teab Saigonis neid kõikse paremaid kohti, seega ärgu ma muretsegu, kinnitatagu ainult kiiver. Esiteks sain näha kunstimuuseumi, kus mu tähelepanu pälvisid pigem üüratud lillekimbud, kui kollektsioon, sest esimesi oli lihtsalt ohtralt ja viimane oli minu kunstivõhiku jaoks alla keskpärase.
Järgmiseks viidi mind jõe äärde ja öeldi, et nüüd aga tuurile. Nali oli see, et leidsin end sekundi murdosajooksul kauplemas pileti hinna üle, kui isegi ühtegi turisti ega laeva paista polnud. Kaupleja ütles- Leidi ära muretse. Kohe telliti mulle taksopaat ja kupatati peale. Miskipärast tundus suunavalik kummaline, paistmas ainult kaubasadamapanoraam, kraanade ja konteineritega. Mis seal ikka, Aasias tasub olla kannatlik, ootasin, et näis kunas see reisi tippsündmus siis ka tuleb, ja kui aus olla ei tulnudki :) Olin hoopis osavalt turistilõksu veetud!
Järgmiseks sain vaadata Notre Dame kirikut mis oli kinni ning loobusin kiirelt restorani ja poe külastusest. Küll aga oli huvitav Hiina Pagoda, mis oli nii träni kui religiooseid vidinaid täis, et pigem meenutas ladu kui pühakoda.
Ho Chi Minis ei ole turistil väga palju teha sest ühe päevaga suutsin veel ära käia sõjamuuseumis, mis Vietnami sõjast ainult USA tehtud koledusi Napalmi rünnakute tagajärjel vigaseks jäänud inimesi, loodust ning kasutatud sõjamasinaid esitles. Turg ja kogu linn on aga niipalju modernsem ja läänelikum, et peagi hakkasin koduse kambodsha lihtsuse järgi igatsema. Tahaks ikka riisipõlde ja palmipuid ja sinist taevast. Siin näed aga rikkamat elu kivimajade, autode, suurte kaubakeskustega.
Järgmisel päeval Mui Ne poole sõites ladistas vihma, mnjaa - nii palju siis rannapuhkusest Lõuna-Hiina mere ääres. Lonely Planet lubas aga mikrokliimat, mis kohapeal tõesti oligi nii, et täpselt mererannal ei saja- küll aga paistis sadavat sisemaal. Mui ne on siis ca 15 km pikkune rannariba lugematu arvu hotellide ja külalistemajadega.
Nina paitas soolane meretuul ja kalalõhn, kõrvu paitas lainete laksumine ning keha paitasid suured lained. Ujuda sealkandis on üsna raske, sest lained on üüratud- hea paik surfaritele ja eriti nende lohede variandiga sõitjatele. Merel on hulganisti paate ja väiksemat sorti kalamehed näivad kalastavad pähklikoores, tegelikult vajab ümmarguse palmilehtedest punutud paadikese tõstmine ikkagi kahe mehe jõudu. Hommikul päiksetõusu ajal on kõik naabrid merele minemas ja öösel paistavad merelt ikka kalalaevade tuled. Rannas krabistavad öösel aga krabid, kui natuke lähemale hiilida, siis pagevad nad kärmelt merre.
Veel hakkas silma vene keelsed restorani menüüd ja venelased minu külalistemajas. Venelased olid igal pool. Isegi kui läksin liivadüüne, siinset kõrbemaastikku avastama, lasid venelased ka kelguga liiva sees alla ning kohalikud lapsed röövisid neilt abivalmilt selle ühe sõidu eest u 20 dollarit.
Mhh ega mul väga kahju neist ei olnudki, sest ega nad vaesed välja ei paistnud ja ega nad ka inglise keelt rääkinud. Tagasiteel bussis lahendas aga seltskond noori vene karusid mitut pudelit viina ja minu hämmelduseks ei näinud see neile kuidagi mõjuvat, nagu oleksid nad limonaadi libistanud...
Vietnamis on naeratusi vähem, inimesed tunduvad külmemad ja rohkem rahale orienteeritud. Isegi kui oled hinnas kokku leppinud, püüavad nad sult ikkagi lõpus veel lisa küsida.
Samuti oli hea lugu tagasi koju sõites Viisaga, bussis küsis nn reisisaatja mult 24 dollarit kui küsisin kas saan ka Vietnami rahaga maksta, siis tuli välja et pidin välja käristama 4 dollarit rohkem. Kui uurisin millest hinnavahe, siis vastus oli et see on Kambodzha kursi järgi arvestatud. See tundus mulle kahtlane ja palusin mulle dongid tagastada, et soovin ikkagi dollarites maksta, nii segaduses nägu ei ole siinkandis näinudki, sest muidu kontrollivad siin inimesed oma emotsioone väga hästi.
Usun, et tavaliselt on turistid tema selgitusega rahule jäänud.
Veel on huvitav see et Vietnam on päris riik, kus kehtib päris raha ja dollaritega arveldamine toimus ainult külalistemajas. Vietnami naine kannab rohkem kalliskive, vähemalt keskklass ja Vietnami mees loeb bussis lehte. Asjad mida Kambodshas nii sagedasti ei märka. Taaskord piiri ületades, märkasin, et tänavatel on rohkem prügi ja loomi- ameeriklane mu kõrvaltistmelt kihutas kohe õhinal tänaval tuhnivat siga pildistama. Kuid mulle tundub,et mina olen oma südame juba Kambodshale ära andnud, sest kõik tundub siin ehedam, toredam, mõnusam, lõõgastunum. Isegi tuk-tuki juhtide rünnak bussil jõudmisel Siem Reapi ei suuda rivist välja lüüa, samas ameerika poiss, kes reisinud Aasias juba kuid läbi Tai ja Laose, oli täitsa shokis ja püüdis end kähku kuhugi seina äärde manööverdada.
Sain nuusutada ainult piskut Vietnamist ja usun, et sinna tasub ka siiski tagasi minna, turistid näikse seda kanti armastavat aga praegu juba ohtralt.
Lõpetuseks dialoog, mis kordub pea iga kord kui mootorrattaga sõita ja juht vähegi inglise keelt räägib:
Where are you from?
Estonia.
Aaaa- Australia.
No, Estonia, it is tiny country in Europe.
Oh yes, I know (suure naeratusega) Australia.
....
How old are you?
29, and you? 32.
...
Are you married?
Not yet.
...
How many brothers and sisters do you have?
Vahest aga võib vestlus minna veelgi isiklikumaks, alates kaalust kuni selleni, et mis kell sa magama lähed :)
Bussireis Siem Reapist- Ho Chi Minni oligi lubatud 12 tundi, millest enamuse veetsin tukkudes, vahepeal silmi avades avastasin meid olevat praami peal, et Mekongi jõge ületada ning piiri peal tuli kõigil bussist kompsudega välja kolida. Vietnami viisa peab enne passis olema, kui bussi ronida, sest seda piirilt ei saa ning seega oli piiriületus lihtne, sümboolselt tuli pagas saata läbi „koti-läbivaatamise-masina“, mis tegelikult tundus nii iidvana, et vaevalt arvutil isegi pilti ette viskas, aga noh, vähemalt äkki tuvastab kunagi kellelgi miskit ohtlikku.
Ho Chi Min tervitas saabuvat bussi tuledesäras ning inim-mere ja mootorratta jõgedega. Vaatasin suurte silmadega väljas toimuvat- ütleme nii et tundsin end üsna maakana, sest Siem Reap on ikkagi Saigoniga võrreldes väike küla. Ei ole siin 7 miljonit elanikku 7 miljoni mootorrattaga. Vaikselt hakkas ka kahtluseuss tekkima hinge, et kas selles liikluses on ikka võimalik ellu jääda ja tänavat ületada, kuid selle praktiseerimise võimalus lükkus järgmisse päeva, kuna buss peatus täpselt turistide tänava ääres, kust enamus valgenahad endale öömaja otsivad. Alguses kuuldud 15-20 $ hinnad peletasid mind millegi soodsama otsimisele. Väike nurgatagune pere külalistemaja tundus enam-vähem, vähemalt ei olnud mu toas gaasihaisu nagu mujal majas ja ukse sulgemiseks tuli kasutada tabalukku nii et ukse vahele jäi vähemalt 10 cm pragu, lootuses et sellest sisenevad ainult gekod, siirdusin linna avastama. Õhtusöögiks sai Vietnami tunnussöök, mis on nuudlisupp Pho, kas siis kana, sea või loomalihaga ning ohtralt igasugu rohelist rohtu ka. Lisaks leidsin ühe superkoha, kust sai arbuusimahla liitrise klaasiga :) ning tasuta wifit.
Järgmisel päeval rannikule reisimise võimalusi otsides, selgus, et see on imelihtne, iga teine reisibüroo orgunnib sulle pileti. Seega turisti vaevaks jääb ainult rahakott avada.
Järgmiseks suutis üks mootorratta juht turismiatraktsioonide paberiga vehkides mind veenda, et just tema teab Saigonis neid kõikse paremaid kohti, seega ärgu ma muretsegu, kinnitatagu ainult kiiver. Esiteks sain näha kunstimuuseumi, kus mu tähelepanu pälvisid pigem üüratud lillekimbud, kui kollektsioon, sest esimesi oli lihtsalt ohtralt ja viimane oli minu kunstivõhiku jaoks alla keskpärase.
Järgmiseks viidi mind jõe äärde ja öeldi, et nüüd aga tuurile. Nali oli see, et leidsin end sekundi murdosajooksul kauplemas pileti hinna üle, kui isegi ühtegi turisti ega laeva paista polnud. Kaupleja ütles- Leidi ära muretse. Kohe telliti mulle taksopaat ja kupatati peale. Miskipärast tundus suunavalik kummaline, paistmas ainult kaubasadamapanoraam, kraanade ja konteineritega. Mis seal ikka, Aasias tasub olla kannatlik, ootasin, et näis kunas see reisi tippsündmus siis ka tuleb, ja kui aus olla ei tulnudki :) Olin hoopis osavalt turistilõksu veetud!Järgmiseks sain vaadata Notre Dame kirikut mis oli kinni ning loobusin kiirelt restorani ja poe külastusest. Küll aga oli huvitav Hiina Pagoda, mis oli nii träni kui religiooseid vidinaid täis, et pigem meenutas ladu kui pühakoda.
Ho Chi Minis ei ole turistil väga palju teha sest ühe päevaga suutsin veel ära käia sõjamuuseumis, mis Vietnami sõjast ainult USA tehtud koledusi Napalmi rünnakute tagajärjel vigaseks jäänud inimesi, loodust ning kasutatud sõjamasinaid esitles. Turg ja kogu linn on aga niipalju modernsem ja läänelikum, et peagi hakkasin koduse kambodsha lihtsuse järgi igatsema. Tahaks ikka riisipõlde ja palmipuid ja sinist taevast. Siin näed aga rikkamat elu kivimajade, autode, suurte kaubakeskustega.
Järgmisel päeval Mui Ne poole sõites ladistas vihma, mnjaa - nii palju siis rannapuhkusest Lõuna-Hiina mere ääres. Lonely Planet lubas aga mikrokliimat, mis kohapeal tõesti oligi nii, et täpselt mererannal ei saja- küll aga paistis sadavat sisemaal. Mui ne on siis ca 15 km pikkune rannariba lugematu arvu hotellide ja külalistemajadega.
Nina paitas soolane meretuul ja kalalõhn, kõrvu paitas lainete laksumine ning keha paitasid suured lained. Ujuda sealkandis on üsna raske, sest lained on üüratud- hea paik surfaritele ja eriti nende lohede variandiga sõitjatele. Merel on hulganisti paate ja väiksemat sorti kalamehed näivad kalastavad pähklikoores, tegelikult vajab ümmarguse palmilehtedest punutud paadikese tõstmine ikkagi kahe mehe jõudu. Hommikul päiksetõusu ajal on kõik naabrid merele minemas ja öösel paistavad merelt ikka kalalaevade tuled. Rannas krabistavad öösel aga krabid, kui natuke lähemale hiilida, siis pagevad nad kärmelt merre.
Veel hakkas silma vene keelsed restorani menüüd ja venelased minu külalistemajas. Venelased olid igal pool. Isegi kui läksin liivadüüne, siinset kõrbemaastikku avastama, lasid venelased ka kelguga liiva sees alla ning kohalikud lapsed röövisid neilt abivalmilt selle ühe sõidu eest u 20 dollarit.
Mhh ega mul väga kahju neist ei olnudki, sest ega nad vaesed välja ei paistnud ja ega nad ka inglise keelt rääkinud. Tagasiteel bussis lahendas aga seltskond noori vene karusid mitut pudelit viina ja minu hämmelduseks ei näinud see neile kuidagi mõjuvat, nagu oleksid nad limonaadi libistanud...
Vietnamis on naeratusi vähem, inimesed tunduvad külmemad ja rohkem rahale orienteeritud. Isegi kui oled hinnas kokku leppinud, püüavad nad sult ikkagi lõpus veel lisa küsida.
Samuti oli hea lugu tagasi koju sõites Viisaga, bussis küsis nn reisisaatja mult 24 dollarit kui küsisin kas saan ka Vietnami rahaga maksta, siis tuli välja et pidin välja käristama 4 dollarit rohkem. Kui uurisin millest hinnavahe, siis vastus oli et see on Kambodzha kursi järgi arvestatud. See tundus mulle kahtlane ja palusin mulle dongid tagastada, et soovin ikkagi dollarites maksta, nii segaduses nägu ei ole siinkandis näinudki, sest muidu kontrollivad siin inimesed oma emotsioone väga hästi.
Usun, et tavaliselt on turistid tema selgitusega rahule jäänud.
Veel on huvitav see et Vietnam on päris riik, kus kehtib päris raha ja dollaritega arveldamine toimus ainult külalistemajas. Vietnami naine kannab rohkem kalliskive, vähemalt keskklass ja Vietnami mees loeb bussis lehte. Asjad mida Kambodshas nii sagedasti ei märka. Taaskord piiri ületades, märkasin, et tänavatel on rohkem prügi ja loomi- ameeriklane mu kõrvaltistmelt kihutas kohe õhinal tänaval tuhnivat siga pildistama. Kuid mulle tundub,et mina olen oma südame juba Kambodshale ära andnud, sest kõik tundub siin ehedam, toredam, mõnusam, lõõgastunum. Isegi tuk-tuki juhtide rünnak bussil jõudmisel Siem Reapi ei suuda rivist välja lüüa, samas ameerika poiss, kes reisinud Aasias juba kuid läbi Tai ja Laose, oli täitsa shokis ja püüdis end kähku kuhugi seina äärde manööverdada.
Sain nuusutada ainult piskut Vietnamist ja usun, et sinna tasub ka siiski tagasi minna, turistid näikse seda kanti armastavat aga praegu juba ohtralt.
Lõpetuseks dialoog, mis kordub pea iga kord kui mootorrattaga sõita ja juht vähegi inglise keelt räägib:
Where are you from?
Estonia.
Aaaa- Australia.
No, Estonia, it is tiny country in Europe.
Oh yes, I know (suure naeratusega) Australia.
....
How old are you?
29, and you? 32.
...
Are you married?
Not yet.
...
How many brothers and sisters do you have?
Vahest aga võib vestlus minna veelgi isiklikumaks, alates kaalust kuni selleni, et mis kell sa magama lähed :)
4 comments:
Sinu lugusid, Kersti, on nii nauditav lugeda. Päris ehe pilt reaalsest olustikust, mida kogesid, tuleb silma ette. Ja tõesti, sinu kirjeldusi lugedes, tekkis ka tunne, et pigem kamboodsha oma riisipõldude ja munkadega kui kõrged hooned, tihe liiklus ja eskalaatoritega kaubamajad. Tahan ka...
Soojad kallid sulle sinna riisipõldude vahele... ja varsti juba näemegi!
Cambodia, Vietnam – kas Sa oskasid seda ette näha aasta tagasi? Kerstike, kallistan, mina usun, et õnn ja rõõm on seal, kus seda kõige vähem oskad oodata. See tuleb salaja ja hiilides :). Australian? Are you still not married? Congratulations! :) Musike, suhtlemiseni juba täna!
Saigoni liiklus on rohkem kui scary, kuid kui aeglaselt ja rahulikult teed ületada, siis kõik motikad lihtsalt sõidavad ilusti sinu ümber ja mitte otsa. Kas sa lõbustasid ka end lugemisega, kui palju pereliikmeid on võimalik ühe motika otsa panna?
Kalli.
Post a Comment