Vat nagu Angkor Wat.... või hoopis šahhmatt?

Suez day!
so khmeeri keeles tervitus, millele vastavalt päeva olekule lisatakse kas hommik, pärastlõuna või õhtu eraldi sõnadega juurde.
Eile tabas mind koduigatsus, mida sai leeventatud klaasi veiniga Dominici ja Matyi seltsis siinses parimas hiinakas, miski Pelmeeni nimeline koht. Kuna mulle pikka aega jooki ei toodud, siis käis kohe läbi teooria, et ega naised kanget alkoholi siin tellida ei või....ahhaaa kuid lõpuks toodi ikka. Pärast võtsime väikse napsu X-baaris, millest on kujunenud meie igaõhtune lemmikkoht, sest tuul käib läbi, pole seinu ega midagi- istud bangalo all ja naudid tasuta vaierlessi. Lisaks mõnus muusika ja baariteenindajad on pidevalt laksu all, seega sa ei tea kunagi, milliseks su tellimus kujuneb- saad kas õlu asemel midagi muud või hoopiski mitte ja see pidi väga Khmeerilik olema, olenemata tarbitud aine kogusest...

Eile oli superasjalik päev kogu selle aasias viibitud aja jooksul, sest nagu öeldud asjad võtavad aega....tavaliselt on meil 1 kohtumine või 1 asjalik tegevus päevas, aga eile tegime plaani ja hommikul alustasime vara Pshar Leil jalgrattashoppinguga ning jätkasime House huntinguga e maja otsimisega. Olime linna peal juba sõna lasknud käima, et otsime officet koos 3 magamistoaga, aga lõunat süües haarasin härjal sarvist ja asutsin sisse multifunktsionaalsesse ärisse- internetikohvik multiteenustega koos kinnisvarabürooga. Mr Luon Thean oli äärmiselt lahke ja lubas meid kohe viia ühte maja vaatama. Sellest kujunes tuk-tuki tuur mööda linna, sest nimelt khmeer kõigepealt vaatab milline inimene sa oled- st kui tüüpiline valge barang (tõlge: nõuad, kamandada ja oled ülbe) jääb äri lühikeseks. Kui kena inimene ja eriti NGO-st, siis tuleb sind kohelda hästi ja nii me nägime kokku 4 maja, mille kuuüür jääb 3300-5500 EEK vahele. Äärmiselt põnev ja huvitav on näha villasid heas naabruskonnas ja siis jällegi kahekordseid puumaju, mida eestis kutsutaks kuuriks, sest õhk käib vabalt läbi, aga mille plussiks on ilmselt banaanipuu, mille viljadeni ulataks vabalt käe aknast välja sirutades. Esimesse villase koliks küll kohe, aga eks näis kuidas ressurssid meid välja kannavad.

Tagasi shoppingu juurde -jalgratta ostmine kujunes kolmetunniseks edukaks ettevõtmiseks :) Eelkõige tuleb siin turule minnes varuda kannatust hobuse moodi ja siis saad oma ratta kätte ka! Käid ja vaatad ringi, uurid asja ja nii möödub 1 müüja juures tunnike või kaks. Dominic soetas oma 2 meetri kohta suurima musta ratta, mis saada oli ning lasi paigaldada endale 2 korvi-ette ja taha, nüüd on ta saanud kohalikuks staariks- kõik muigavad ja naeravad tema kummalist ratast, sest kõigil on korv ainult eest. Minu ratsuks sai kasutatud mettalikhelesinine meesteratas 350 kulli eest, mis algselt pani müüjapoisi sõnatult naeratama- no kuidas sa valge naine tahad meesteratast, aga kätte sain...väga hea ratas on! Täna tegin sellega kogu Angkor Watile tuuri peale (Wat tähendab templit ja Angkor tähendas kunagi Khmeeri impeeriumi ajal pealinna või siis püha linna, seega on tohutu suurel maalahmakale rajatud 9-12 sajandit enne kristust meeletult templeid, suurusjärgus valgest majast kuni väikse pagodani).... pole midagi öelda- ratas vurab küll, linnas sõites muidugi tuleb pidurit ohtralt vajutada, sest autosid-tuktukke ja motodoppe (mootorratas) tuleb su poole igast suunast ning siis tagapidur kiiksub nigu roostes viiul. Punane tuli = roheline tuli, seega ma ei tea miks neid valgusfoore siia üldse paigaldatud on??? Samuti olen ära õppinud pimedas kurvis tilistamise, st kõlistad oma jalgratta kellukest nii nagu jaksad, et kõik kuuleksid su tulekut.

Transport on selle nädala sõna üldse, sest kolmapäeval varastati ära meie organisatsiooni Royal Angkor Wat Foundation´i motodop, ajal kui me ise istusime troopilise tormieelse vihmahoo ajal mõnusas lebokohas nimega Singing Tree. Kõik oli chill kuni hetkeni kui avastasime et motikat pole. Esimene reegel khmeeri maailmas on- ära mine ega helista politseisse, sest kõik on siin nii korrumpeerunud ja sult võetakse 100 nahka veel lisaks motikale. Seega ootasime tunnikese, et ehk keegi toob ratta ise tagasi. Eelmine aasta olla see ka korra juhtunud ja siis tuli välja, et tuttavad khmeerid nägid, et sõprade ratas ning tassisid turvalisse kohta hoiule. Seekord siiski nii ei läinud ja meie organisatsiooni president ütles nii, et kui te tahate väga huvitavat antropoloogilist kogemust, siis te võite politseisse pöörduda, kuid parem on osta uus kasutatud motikas :) Vat nii! Seega 2 meist nüüd on loodussõbralikul liikumisvahendil ja 1 otsib uut. ilmselt tuleb motodopi shoppingut teha pealinnas Phnom Penh´is sest seal pidid asjad olema kordi odavamad kui Siem Reapis!! Kas ma ikka ütlesin juba, et aegajalt on hinnatase sama mis kodus!
Kuigi, kes ütles, et DOLLAR on oma väärtust kaotanud??? Mhh? Ärra bush või keegi teine, aga siin on "van dolla" suurim maksevahend mis üldse olla saab- kõik maksab 1 USD, hämmastav väikesest durianimaitselisest jäätisest kuni 10 käevõruni :) Peamiselt motodopi mehed või väiksed lapsed, kes sulle fotoka välja ilmudes kohe poseeriva hakkavad alla selle jutule ei võtagi.

Selle tõestuseks lugu täna templist, käisin vist esmaspäeva õhtul angkor vatis päikseloojangut vaatamas ja ütlesin nii muuseas motojuhile, et vii mind pagodasse. Seepeale viis mind kohta, mis tundus turistivaba ja ehe eraklik tempel. Nunnad pistsid 3 viirukit pihku, et vii Buddhale ja siis ilmusid välja 2 supernunnut last. Suhtlesime ja tegin pilti ning andsin 2 helkurit, sest raha ei küsitud ja tundus kuidagi nõme ka. Kohe peale seda ilmusid välja mungapoisid ning Sokang oli teistest jutukam ja tahtis, et läheksin mõni päev inglise keelt õpetama. Täna olin sealkandis ja läksin Sokangi otsima, kui jälle samad lapsed...kuid seekord ilma täiskasvanuta. Kui ma kohe peale viirukipanemist raha välja ei otsinud, siis tehti mulle näitlikult selgeks, et nüüd ruttu "van dolla" altari ette rahakasti. Siis istusin tibakeseks puhkama ning tahtsin altarist pilti teha, kui lapsed hakaksid poseerima ja "van dolla´t" küsima. Ma otsisin fotokast välja pildid mida ma varem olin teinud ja näitasin neid, kuid see ei muutnud midagi! Minust oli saanud rahakott ja tüdruk küsis vaheldumisi reaale (Khmeeride väheväärtuslik rahaühik) ja dollareid, kuigi ma ei olnud neid sellel päeval isegi pildistanud mitte. Andsin igaühele reaale, kokku 1 dollari väärtuses ja kui vanuselt keskmine nägi, et ta sai ainult 1000 reaali, oi seda mossis ja solvunud nägu. Hämmastav!...Kõige väiksem poiss hakkas 500 reaalise peal mööda templit ringi suusatama, kindlasti tegi ta seda kui laps, kuid kohe tundus, et sulle näidatakse kui vähe sa andnud oled....Pärast lõppes siiski kõik hästi-lapsed ostsid küpsist ja mugisid seda ning mina asusin tsipa mõrumaitsega suus koduteele.

Munkadega seoses teine huumor veel- see lahe kohvik singing tree reklaamis, et laupäeval 5.30 on munk chat. Mina eestlasena muidugi eeldasin, et hommikul ja sättisin end esimestele vaimsetele sammudele lähemale, kui muudkui ootasin pimedas ukse taga, en midagi. Siis vaatasin uuesti kuulutust ja etskae "pm" oli kellaaja taha kirjutatud hoopiski, seega õhtul..nii tore kui see oleks siingi 17.30..Maailmas oma asukoha muutmisel tuleb igasuguseid asju ette tänu millele alustad oma päeva tüki maad varem kui tavaliselt.

Nüüd asutan end aga kohaliku superstaari- šveitsi doonori Beatotšello kontserdile. Ta nimelt on siia Siem Reapi ehitanud lastehaigla ning igal laupäevaõhtul mängib tšellol klassikat, et koguda kas raha või verd! Just jah, verd! Degu ei ole kohaliku draculaga vaid supertuntud metseeniga ning veredoonorlusega on siin kehv seis, seega tuleb olla leidlik :)

Ahjaa, paar päeva nippi tuli veel meelde:
-ära osuta kellegi peale sõrmega, väga väga väga ebaviisakas
- munka ei tohi keegi puutuda, rääkimata naistest
- khmeeri suunas ei tohi ristis jalgadega istuda, sest sellega näitad üles oma lugupidamatust
-munale või kerjusele almuse andmine on õnnistus (sa oled õnnega koos, et sult on seda küsitud) seega tee seda

Väike kummardus kodustele! Siin käib see nii, et paned käed kokku ja kummardad kergelt tõstes vastamisi peopesad silmade kõrgusele.