Wednesday, August 6, 2008

Badmingtoni pealinn Battambang!

Valimiste ja templikonflikti tõttu edasi lükatud reis Battambangi sai nüüd viimaks teoks. Paramount bussikompanii (jah, nii nagu filmikompanii nimigi) tuli oma reisijatele külalistemajadesse ja hotellidesse järele ning toimetas nad koos kottidega linna äärde bussijaama moodi transpordikeskusesse. Aegajalt hüüdis juht walkietalkie´sse Paramount-Paramount ja siis naishääl vastas Prääk-prääk, päriselt ka!
Uhkesse bussi paigutati pealinna Phnom Penhi suundujad, mina üksinda valge barangina parkisin end liisunud lillelise vakstuga kaetud istmete ja sitsi-satsiliste kardinatega bussi. Peale tunniajalist ootamist ja 30 minutilist hilinenud väljumisaega, buss siiski väljus. Muidugi enne olid khmeerid end varustanud toidukottidega, sest pereliikmeid on reisil kaasas kuni kümme (mehed, naised, lapsed) ning kohanumbritest peetakse ka rangelt kinni. Suurimaks üllatuseks osutus selles „draakoniaegses bussis“ kaasaegne tehnika! Juht lükkas dvd kohaliku naeru-talkshowga peale ja volüüm põhja. Oiiii kui valus see oli- mu esimene mõte oli- põgene vaba laps, enne kui sind on kurdistatud, lõpuks harjusin nii teleka valju heli, kui khmeeride enda kõkutamisega ning katkistest õhuaukudest tuleva külma tuulega. Ilma soojade riieteta siinsetesse bussidesse minna väga ei maksa- kuue dollari eest saad pileti ja külmetuse garanteeritult, sest õhukonditsioneeri augud lihtsalt on katki ja reguleerida neid ei saa. Kuid eestlane on leplik eksole.
Ärkasin tunnikese pärast, kui buss seisis tohutus liiklusummikus kallurautode ja vihma tõttu pigem savimülgast meenutaval teel. Üks, päris euroopa stiilis kostüümi kandev khmeeri naine, seletas mulle kenasti khmeeri keeles ära, mis parasjagu toimub ja eks ma siis tõlkisin selle endale sobivaks sõnumiks.
Kostüümide koha pealt väike ekstra moeuudis- igaks juhuks ja sulandumise mõttes peaks soetama endale kohaliku hiti- peamiselt kollastes /oranžides toonides kirju mustriga pidžaama- pluus ja püksid, mis on siinse tänavariietuse hitt. Alguses arvasin, et emad on lastega otse voodist tänavale või mootorratta selga hüpanud- no et, ei olnud aega riideid vahetada, kuid ei....aegajalt näeb tänavatel emmesid ja lapsi rõõmsavärvilises pidžaama riietuses, issid on millegipärast sellest vabastatud?
Kui kell 11-ks oli buss liikunud 100 meetrit valmistusin mõttes juba selleks, kuidas ma õhtul taluperelt öömaja palun, vastutasuks tööpäeva riisipõllul pakkudes või muud säärast. Kuid kahjuks või õnneks jäi ekstreemplaan teostamata, sest 171 km reis, sisuliselt Tartu-Tallinn ots võttis aega 2 tunni asemel 7 tundi, koos miljonite peatustega- pissipeatused, niisamapeatused, äripeatused (bussijuht viskab kellegile nutsu), lõunapeatused ja siis mahaminemise peatused ja kohal me olimegi.
Vahepeal seisin koos khmeeri naiste ja lastega kõrvuti partide ja põssadega pissijärjekorras. Tualett oli täitsa privaatselt ukse ja stalini jalajälgedega WC- viskad aga kopsikuga vett peale. Mu suurimaks hirmuks (siiani teostumata- õnneks!) on kujunenud pissimine koos khmeeridega külg-külje kõrval kuskil põõsas või avalikus käimlas ilma vaheseinadeta, sest siis nad pidid mõnuga su valget tagumikku vahtima ja itisitama...
Bussi niigi mitte väga steriilne keskkond kattus peale khmeeri rahva bussisõitu ühtlase savikorra, toidujäätmete ning joogitaaraga. Prügi langeb siinmail khmeeri näppude küljest otse tänavale ning näiteks prügimäed kooli ukse ees ei ole mingi ime- kujutage ette milline skandaal oleks see Eestis!!! Prügi on igal pool- jõe ääres ning jões ning prügimajandus on Ragn-Sellsist või Cleanawayst kaugel.
Battambang on igas mõttes rohkem ehedam Kambodža kui Siem Reap, mis tänu Angkor Watile on sunnitud turistidega tegelema ja tundub seetõttu väga western.
Esimese asjana Battambangis märkan, et inimesed mängivad tänavatel sulgpalli- igal pool. Uskumatu! Tea kas see vaimustus on neid alles hiljaaegu tabanud? Kui Siem Reapis on ühiseks huviks õhtuti, kui juba pime on, koguneda nö „televiisori kinno“ (lihtne kuurialune 3 telekaga, mis näitavad erinevat programmi ja read toolidega, mis täidetud ainult meestega), siis siin on näha sulgpallureid tänavanurkadel ja jõe ääres. Ma arvan, et Hr Kruusiauk teeks siin mõnuga nii mõnegi turniiri :) Võin vihjena öelda, et tase näikse olevat jõukohane!
Kõhu kinnitamiseks suundusin Smoking Pot nimelisse kohta (soovitatud Mareti ja üksiku planeedi poolt), kus buukisin end hommikul toimuvale khmeeri köögi hõrgutiste valmistamise kursusele (koos turu külastamise ja toiduainete ostmisega ning valmistamise ja söömisega, võtab see aega pool päeva). Nüüd oskan teha kanasuppi, liha-lok-laki ja kala amokki. Pildil: lok-lak- ise tegin ja jube nämma!

Turul käimine on aga omaette üritus, kaupa
on palju, inimesi ka- lõhn on hingemattev,
eriti kalaosakonnas- rasedatele ja kassiahastuse staadiumis kodanikele, peaks see olema keelatud tegevus. Samas kui ikka suur-suur kausitäis punaseid väikseid tšillisid sulle vastu vaatab ning teadmata sorti puuviljad, juurviljad, kalad, munad...siis on ju äge! Mustad munad pildil (valgete all, see mustjas mass) on nt tuhasse keeratud soolatud pardimunad. See säilitamiseks mõeldud kate pühitakse enne söömist ikka maha :)
Minu turuhullu õe jaoks on ilmselt iga Kambodzha linn superluks, sest turge siinmail jätkub. Kui päevased kinni pannakse, avatakse ööturg!

Õhtul suundusin templisse nimega Wat Damrey Sar- mis on Battambangi provintsi suurim (kui meil on maakonnad, vallad, alevikud ja külad, siis siin on provintsid, ringkonnad, vallad ja külad). Templihoovis mängisid poisid jalgpalli- olematute väravatega ning puukoorest väikse läbipaistva palli-imitatsiooniga. Kohe haakis end mulle külge ka ladyboy- kes tahtis teada kas olen siin boyfirendiga või üksi, loomulikult olen koos boyfriendiga- turvalisuse mõttes on see parem vastus. Meiega liitus ka üks munk, kes tahtis teada, mida see ladyboy mulle ütles...munk oli uudishimulik ja tegi mulle isegi templituuri. Lõpuks õpetas mind Buddhat austama (kolm kummardust põlvili olles Buddha suunas, võtad veel kolm viirukit ka kätte vahele ja palvetad). Samuti õpetas, et palvetavatest nunnadest möödudes tuleb langetada pea ning viimaks möllisin end sisse kella kuuesele palvusele. 101 munka kogunevad ühisele palvusele hommikul ja õhtul. Munkade palveüminaga harjub kiiresti, ning kui seda kuulda pole, siis natuke isegi hakkad igatsema, sest see on niii.... Kambodža…
Kokanduskursusel tutvusin keskealise inglaste paariga (Chris ja Avy), kes kutsusid mind kaasa Battambangi tuurile. Chris ja Avy on päris lahedad tüübid, kes nt pulmareisi asemel läksid 10 päevasele meditatsiooni kursusele või kelle lemmikloomaks on lisaks vanurkassile ja 3 meriseale merikajakas Gregory. Äärmiselt ahne tegelane, kes lunib süüa igal mõeldaval viisil ja käitub nagu võrdväärne majaomanik. Perenaise närviajamiseks kütab end üles kassi õue-käimis-ukse toksimisega, nii nagu sportlased peksavad poksikotti, ainult perenaine lööb vahest kassiukse plaksuga tagasi ka :)
Koos inglismannidega külastasime templit Wat Banana, mis asus mäe otsas 700 astme kõrgusel. Ossa issand- päris võhmale võttis, kuid selle leevendamisels olid kohalikud lapsed välja mõelnud väikse äri. Nimelt nad haagivad end sulle kohe esimesel astmel külge ja hakkavad tuult lehvitama väikeste lehvikutega. Ise aegajalt kaasa ohkides- oh ...so hot .... oh ...so tired.
Minu kaks lehviku-lehvitajat on pildil!
Ning Chris´ile tegi 30aastane naisterahavas ka jalamassaazhi - omaalgatuslikult loomulikult. Igaljuhul see sultani lehvikuteenus läks meile maksma mõningad õhupallid ja reaalid kui olime tagasi alla jõudnud!
Seejärel viidi meid vaatama puuvilja-nahkhiiri, kes rippusid puuküljes nagu pesunööril ja olid üsna suured ja karvased. Khmeerid tavatsevad vahest nende rinnakuliha süüa, pidi olema nagu kanaliha. Peale seda aga läksime sõitma bambusrongiga. See ei ole miskit, mis on suur ja vagunitega ei...mkmmm. Sulle lihtsalt tõstetakse rattad rööbastele, sinna peale pannakse bambusplate koos mootoriga ning paar vaipa patjadega. Nõkanõkanõk ca 50 km tunniks ma ütleks isegi saab riisipõldude vahel kihutada. Vanasti kasutati seda ikkagi eelkõige inimeste transportimiseks, nüüd aga valgenahkatele lõbu pakkumiseks!
Järgmisel hommikul, aga sõitsin tagasi Siem Reapi väikse paadiga, mis mahutas ca 50 inimest, ning mille mootor oli kõrvulukustava müraga ning bensiini hais hingemattev. WC uks kukkus pidevalt lahti, sest seisis ainult ühel hingel, pidurdamisel kukkus alla kahe nööriga kinnitatud kõlar ning samuti õnnestus, minul kukkuda läbi paadi trepiastme, õnnelikult! Hoolimata sellistest väikestest asjaoludest saabusime Siem Reapi lähedal olevasse sadamasse kaheksa tunniga. Laeva vallutasid koheselt tuk-tuk juhid, kes meeleheitlikult üritasid endale kliente leida, uskumatu milline vastuvõtt! Minul oli vastas piletiraha sisse kuuluva tasu eest tuk-tuki juht sildiga - welcome Kersti Puhm.
Mmm... väga armas oli siinsesse koju saabuda- Siem Reap´i!

6 comments:

Unknown said...

Juba igatsesin su järele.
Minu arust oled sa juba teise näoga - püham ikka.
Kui neljapäeval Krissu juures kohtume, siis meenutame sind ka hea sõnaga. Suur kalli sulle!

Kristiina said...

Provva Putin, me lausa sulame sinu lahe-armas-naljakate lugude käes. Ootame sind "nina vastu aknaklaasi". Kalli-kalli, musi-musi!

Triin said...

Kle ja väga päevitunud ka. vaatasin, et hakkad kohalike lastega ühte tooni võtma. Katsu ikka nii, et sind ära tunneme hiljem, onju.

aire said...

juhuuu! musirull! aitah heade soovide eest synnipaevaks! :)) sa oled ikka nii positiive, ma kohe itsitan kui sinult post tuleb, olgu see siis postkaart, e-kaart, blogi kommentaar. :))) ja kuule, mina ei promo fair trade'i yldse eriti. :) mina olen suur skeptik, sa peaks eneli blogi lugema, see on alles promo! :)) kallllllli! :)

Kristiina said...

Kerstike, mis su aadress võiks olla? Ilma sinu abita mitte ei mõtle välja. Tahaks sulle äkki mõned paid ja patsutused teele panna :).

Kersti said...

Isver-susver patsutused oleks ju mõnusad....saatsin Krissule sellise suht fikstiivse variandi ja uurin järgi kas asjal ka tõepõhja on! PS Teie kõigi kommentaarid on juba super patsutused, nii armas on jälgida Teie kaasaelamist!