Vabatahtlik töö müüb!

Seni olen kenasti eemale hoidnud oma töiste tegemiste kirjeldamisest. Selge see, et mida augusti lõpu poole, seda enam hakkan sellest rääkima, sest siis viimaks ometi on kooli direktor ja õpetajad puhkuselt ning valimistelt oma kodukohast tagasi.
Jutud käivad, et lapsi meie arvutikursustele on rohkem, kui võtta saame, seega esimestel päevadel tuleb läbi viia intervjuud. Dominic on teinud valmis õppekava, mida on 40 lehekülge ja isegi minusugune sotsiaaltöötaja, peaks selle abil suutma lapsi õpetada.
Reaalsus on see, et kõik toimib Kambodzha kuningriigis kordi aeglasemalt ja kui su plaanist 10% täitub on väga-väga hästi.
Seega minule on selline väikeste sammude kaupa töötamine väga hästi sobinud. Esimestel nädalatel otsisin kontakte MTÜ-dega ja kohtusin peamiselt välismaalastega, kes siin nüüd aitamas on ja suurepärast abistamistööd teevad.
Põhiliselt tegelevad siinsed MTÜ-d laste ja vaesuse leevendamisega. Haridus on ka kuum sõna.
MTÜ-sid tundub olevat loendamatu arv, olen saanud netist ja inimestelt erinevaid nimekirjasid, kus figureerivad läbisegi rahvuslikud ja rahvusvahelised organisatsioonid.
Enamasti ehitatakse koole, toetatakse laste õppimist (õpikud, pastakad, vabatahtlikud kes õpetavad inglise keelt jne). Väga tänuväärsed on igatsugu stipendiumid, sest nii kesk- kui kõrghariduse omandamine on tasuline ja ülikooli 4 aastat on 20 000 EEK. rääkimata lisakuludest. Reeglina seda endale lubada ei saa vaesest perest pärit noored, nagu seda on ka RAF (minu Ungari organisatsioon) varasemate kursuste õpilased, kellele üritame stipendiume leida. Kui kasvõi ühele lapsele suudame miskit organiseerida on hästi!!!
Lastekodusid tundub olevat ka rohkem kui üks, kuid palju tänuväärsem tundub mulle olema tänavalaste keskus ANJALI, mis koondab oma küla lapsed ja noored 6 päeva nädalas päevakeskusesse, kus päev läbi on tunnid (khmeeri ja inglise keel) ning loovuse arendamine (draama, fotograafia, maailimine või aialapil toimetamine). Sealsete laste rõõm on nakkav ning nad suudavad vähesega teha palju. Iga laps saab kord nädalas oma perele viia 4 kg riisi, et natukenegi leevendada kodust ruumipuudust.
Sealne sotsiaaltöötaja Sok San januneb aga sotsiaaltöö info järgi, mida üritan talle kokku otsida ja edastada ning ta unistab, et saaks seda kunagi õppima minna. Sotsiaaltöö on siinmail nii algusjärgus, et mõningad koolitused kuluksid marjaks ära. Matyi hoiab mind tagasi, kuigi mul endal oli mõttes mingi 2-3 tunnine workshop korraldada, et pisikegi seeme mulda pista. Võibolla aga kasvab sellest järgmise aasta projekt. Eks näis.
Kuigi khmeeri mtü-d kohtuvad omavahel 1 korra kuus ja arendavad oma koostöövõrgustikku, tundub, et nende teadmised oskuslikust mtü tööst on veel teadjamate sõnutsi vajaka ning vajaksid aiva uusi koolitusi, et tõsta nende endi suutlikkust siinse kodanikuühiskonna ülesehitamisel.
Veel tegelesin kaks nädalat meie organisatsiooni jaoks office või maja leidmisega ning turuhindade väljaselgitamisega. Nüüd augusti lõpus otsustab juhatus Ungaris, mis saab olema tuleviku muusika ning seega saab näha, kas saame aidata millegi püsivama püsti panemisel.
Office otsimise käigus kasutasin peamiselt kahe kinnisvarabüroo teenuseid. Sophy oli supersuhtleja, kes saatis südantlõhestavaid sõnumeid ning Thean oli supermeeldiv ja proffesionaalne khmeeri inimene, kellelt oleks tahtnud mida iganes osta, lihtsalt sellepärast et ta nii meeldib oli. Igal juhul kui Sophyle helistasin, et öelda, hetkel me midagi ei üüri, no siis pettunumat häält ei ole ma vist aastaid kuulnud. On kaks varianti- kas tema näitlejameisterlikkus on tasemel või minul õnnestus kaotada oma nägu! Esimest korda!
The truth is out there!
Järgmisena peaksin kokku kohtuma 10 tüdrukuga, kes võtsid osa õmblemise kursusest, et saata ungarisse tagasisidet, kuidas neil läheb praegu.

Vabatahtlikke siin Siem Reapis on kokku 300 kui mitte rohkem. Ning selle töö võimalusi on 2 tunnist kuni 2 aastani.
Näiteks on programme, kus sa ise maksad kogu selle lõbu kinni, lennupiletitest ja elamisest kuni õpetamiseni välja. Kujutage ette! On see altruism?

Eile kohtusin ühe itaallanna ja ameeriklanna-austerlanna miksiga, kes olid ühes Khmeeri Rouge´i piirkonna küladest tegemas koolide efektiivsuse ja lapsesõbralikkuse uuringut. Utrechti ülikool Hollandist lähetas neid kuuajalisele internshipile, mille tulemusena valmib raport ja mis vabastab neid bakalaureusetöö kirjutamisest! Kas pole mitte kena võimalus? Eesti ülikoolide akadeemilisuse juures hästi sellist varianti ette ei kujuta, eksju!

Matyi, aga ütles, et hoolimata nende tüdrukute pikkadest päevadest koolides, siis mis on sellest kasu Kambodzha lastele? Haridusele? Kuna õpetajate palgad on nii väiksed, pole nad üldse motiveeritud õpetama (500 krooni kuus) ning aegajalt jätavad kollektiivselt tööle ilmumata, et töötada hoopis riisipõllul. Seega, mnjaa. Eks iga MTÜ otsustab ise, kuidas ta aitab Kambodzhal jõuda vaesusest sinnamaani, et iga laps saab koolis käia ja perel on piisavalt toitu.
Unicef näiteks peab siin offices ühte meest, kes jagab koolides laiali raamatuid, sellest kui tähtis on lapse õpetamine ning arendamine juba eelkoolieas, samas khmeerid, ei oska selle materjaliga midagi peale hakata. Maslow vajadused tahavad täitmist ka siin! Seega kasulikum on jagada mikrolaene, et pere saaks ise oma väikse äri püsti panna!

Mina igal juhul usun, et vabatahtlikkus muudab maailma!