Kersti Putim Austraaliast

Kallid sõbrad, nagu reisidel tavaks antakse mulle uusi tiitleid ning nüüd ei ole ma mitte ainult provva Pümm (belgia prantslaste hääldus perekonnanimele Puhm), vaid peaaegu et oleksin saanud proua Putiniks :) Loodetavasti venemaa ekspresident ei keera praegu kuskil Kremli läheduses ärevusest teist külge!

Nimelt käisin nädal tagasi verd andmas ja pühapäeval taaskontrollis, et kas kõik on ikka vere ja minuga hästi. Mulle väljastati doonorikaart mis ütleb, et tegu on Kersti Putim´iga ning minu kodumaaks on saanud Austraalia, missiis et ma eelmisel nädalal selgelt märkisin Estonia. See on jälle üks khmeeride omadusi, kui kõik turistid on kas aasiast, austraaliast või äärmisel juhul inglismaalt, siis suure tõenäosusega kas ma ise luuletasin oma päritolu kohta või puudus neil arvutis vastav riik. Igal juhul puudus vajadus uut kaarti vormistama hakata ning hiljem saab selle reliikvia paigutada perekonnamuuseumisse :)

Inglise keelega on ka nii, et esimesed päevad ei saa üldse aru, mida khmeerid räägivad, siis saad aru, et kõik sõna lõpud jäetakse ära ja House asemel räägitakse hau, Chiken on tšikee jne jne Muidu on see khmeeri inglise keel ära õpitav, kuid kui nad nt telefonis hakkavad sulle seletama, kuidas mingit kohta üles leida- no siis on jama majas, sest see on üks suur rodu pudrukeelt....muidugi minu jaoks. Reeglina päästab sind vaid mõni läheduses olev khmeer, kes kuulab jutu telefonis oma keeles ära ning siis hiljem selgitab puust ja punaselt. Ning kui peaks tekkima küsimus, et miks ma kaarti ei kasuta- siis kaardimajandus siin sakib, pooled tänavad puudu ja tänavatel nimesid ei ole- kogu linnas on praktilisel 3 nimega teed- üks on national road (riiklik tee) number 6, siis on Sivvatha puiestee ning siis veel tee, mis viib Angkor Wati :) sellegipoolest toimib kõik, sest kohtasid leitakse üles lähedal asuvate kuulsamate ehitiste/asutuste järgi.

Täna sai teoks reis väljas poole linna- elu pikim reis tuk-tukil kokku 100 kilomeetrit + 26 kilti mootorrattal. Plaan oli minna vaatama templit Bantey Srei, mis on ca 37 kilomeetrit linnast välja. Muidugi Matyi arvas, et see ei ole valimiste tõttu targim ettevõtmine ja kui midagi juhtub- you must return immidiately! Eile õhtul üritasime hommikuks ära rääkida tuk-tuki ja motodopi juhte, tingimine hinna üle kestis ca pool tundi, sina oled keskel, nemad ümber ja muudkui üritad nalja visata ja tingida. Härrad transportöörid ütlesid kohe ausalt ära, et sina madaam oled nii raske ja suur, et me sind ei viitsi motikaga küll viia. Seega valituks osutus Tuk-tuk ja juht Vitak- 15 $ sinna ja tagasi. Kell 4.00 startisime ja 5.30 olime kohal, et näha päiksetõusu, kui ilmnes ebameeldiv asi, et pileti oleks pidanud ostma 30 km tagasi ning kohapealt osta ei saa. Dominic oli asjast häiritud, kuid pakkusin välja, et äkki siis hoopis lähme 13 km edasi Phnom Koulani vaatama. See on tähtis mägi, kus kunagi ammu-ammu Angkor (khmeeri riik) alguse sai- nagu esimene linn või nii. Vitak naeris meid tükk aega, et ikka kuidas me tahame sinna minna kui tuk-tukiga mäkke üles ei saa... Enne teele asumist sõime kohaliku naise kodu-söökla-majas hommikust, samal ajal köhisid lapsed kõrval võrkkiiges nii valusalt, et pigem oleks pidanud neid hakkama haiglasse toimetama.

Hiljem selgus, et tegelikult oli tee Phnom

Koulenisse halb, mis halb- auk ja porilomp,

auk ja porilomp ja nii u 5 km.

Vahepeal natuke kruusakat ka, kuid kujutage ette ilusat punakaspruuni teed, mille kõrval on erkrohelised riisiväljad!!!

Samas oli see meile esimene võimalus näha loodust, draakonivilja istandusi ja ehedaid inimesi kõndimas valimistele kohalikku kooli.

Valides tuleb siin anda sõrmejälg- ei mingit kastide ristitamist, sest korruptsioon on suur. Ainsana maksab siin sinu sõrmejälg, mis on abiks ka kirjaoskamatutele.

Eluasemed on tee ääres väga lihtsad- vaiad ja katus, auklikud kiled seina eest. Usun, et nendes kodudes tõesti elatakse võibolla 1 dollariga päev terve pere jaoks.

Phnom Kouleni sissepääsu juures hakkas Dominic ajama, et lähme jala ja samas oli võimalus rentida motikas (muidugi ekstra raha eest)- kuna turvamehed meile vett ei müünud (sakslase arvates meelega, et meist viimast raha välja pigistada) siis tundus mõistlik valik ikkagi võtta motikas- teadmata kaartide usaldusväärsust ja järgmise veemüügiasupaika. Härra fritz oli kohtuvalt rahulolematu, et teda sunniti ka minu otsuse tõttu motikat rentima (ilmselt ta ei tahtnud üksi džunglit avastada).

Ning algas täielik off-road seiklus- mäest üles ja alla august mööda ja läbi- hüpekatega ja puha. Selge on see- et järgmisena tahaks teha motika load- seega Anniki tee mõlemad, kui sul praegu on veel võimalus!!!

Mulle väga meeldis kogu see sõit üles ja alla, sest vaated loodusele on super ning ülesse mäe peale oli ehitatud tempel, kõrgele-kõrgele-kivi otsa- hämmastav.

Templi sees muidugi lamas Buddha, kellel oli isegi nabaauku kalliskivi pandud. Siinsed Buddhad on natuke tuhmimad, kui Taimaal. Seal on Buddhad väga kuldsed, sest iga külastaja saab kullalehega teda kaunistada kui soovi on.

Peale seda läksime vaatama "River of thousand lingas", mis otsetõlkes on siis 1000 peenise jõgi :)

Siinses religioonis olnud Linga (peenise) kultus, mis tähendas viljakust ja õnne, ning eriti hea on kui Lingast voolab vesi üle.

Pärast lingaga veega uhtmist on see vesi viljakas, ravib igast hädast ja seetõttu ongi jõepõhja inimkäe abiga tekitatud lingad, mida on u 1000.

Ilmselt peaks seal kindlasti proovima ujuda :) Vesi on selge ja puhas, võrreldes linnas oleva pruuni, haisva ja prügisse uppunud jõega.

Järgnes veejoa külastus, mis oli täpselt nagu

filmides nähtud- džunglisse peidetud paradiis!

Lapsed suplesid ja mulistasid seal küll väga õnnelikult ning suured inimesed ujuvad riietega!

Khmeerid millegipärast ei kanna supelriideid, rannas pidi sama lugu olema- sumavad oma teksastega ujuda ning pärast kuivavad päikse käes...

Kohalikud müüsid meile veel kuivatatud banaane tuhksuhkruga- oi kui nämm see oli.

Tagasireis, aga lõppes uue saavutusega- barangid Dominic ja Kersti uinusid rõõmsalt tuk-tuki tagapingil aukuderütmis- väga magus uni oli ning Virak aegajalt ikka hüüdis, et kas kõik korras? Minu jaoks ei ole kunagi olnud raske magada lennukis, rongis, bussis- aga kõrgem pilotaaž kuulub siinsetele lastele, kes ema ees jalgrattal istudes toetavad pea leistangile ja tudivad armsalt!

Ilmselt sõnades on raske edasi anda seda, et tegelikult oli see üks lahedamatest päevadest elus- lihtsalt sa ei tea mida järgmisena oodata...ning avastus leida on lahe!